Mahukas ja õpetlik kompendium

Kirjandus ilukirjanduse tähenduses tekkis pärast nn pimedat keskaega, mis küll tähendab pigem seda, et perioodi mitte tundvad inimesed olid tervelt tuhande aasta suhtes meelega «pimedad». Nägijaks saamise teel on eesti keeles ilmunud keskaja tekstinäidete kogumik ja töös on juba teinegi.

Et keskajal mõistet «kirjandus» veel ei tuntud, siis on väga huvitav lugeda 4.–14. sajandini erinevate autorite kirja pandud luulet, proosat, historiograafiat, hagiograafiat, autobiograafiat, mõnikord ka koos visioonide või imetegudega. Valdavat osa selle kompendiumi tekste loeme üldse esmakordselt eesti keeles.
On hea, kui Canterbury Anselmi või Clairvaux’ Bernardi nimega üldse lugejale selge tekstiline seos tekib, ja veel parem, kui selleks eestikeelses antoloogias näide leidub. Nagu autorite, nii on ka tõlkijate nimestik väärikalt pikk. Rõõmustab, et Eestis leidub võimekaid ladina keelest tõlkijaid, oma ala tõelisi asjatundjaid, paljud ladina keelt õppinud TÜ usuteaduskonnas.
Et nii keerulist valimit ühte köitesse koondada, tuleb koostajal paratamatult kõike väga hoolikalt piirata, läbi mõelda, kirjutab eessõnas koostaja Marek Tamm.
Ta rõhutab, et palju Euroopa kultuurile olulisi tekste on sündinud Hispaania, Itaalia jt maade vähemusrühmades ja neist on mõned näited. Et siduda antoloogiat veidigi siinse kohaliku kultuurikontekstiga, on soovitud viidata keskaegse Liivimaa lõimitusele kõrgkeskaja kirjakultuuri. Leiab isegi paar näidet (Caesarius Heisterba­chist ja Petrus Gotlandilt) töödest, milles mainitakse Liivimaalt pärit inimesi. Siiski ei aita ühest 650-leheküljelisest köitest, oodata on lisaks teist, rahvakeelseid tekste tutvustavat raamatut.
Kõik palad on varustatud sissejuhatuste ja kommentaaridega, mis aitavad lugejal teksti loomise aegsesse maailma siseneda ja loetavat paremini mõista.

Haritud vaimuliku loomingulised tunded  
Lühitutvustuseks on raske kedagi esile tõsta. Valisin Sevilla Isidoruse, kes elas 6.–7. saj ja keda on iseloomustatud kui viimast antiikaja, ühtlasi esimest keskaja inimest. Tema kirjutiste haare ja süsteemsus tagasid neile omas ajas ja ka järgnevail sajandeil laia leviku ning selge mõju edasisele teoloogilisele kirjasõnale. Antoloogias on katkend tema «Sünonüümidest» (Synonyma).
Lugeja näeb, kui vähe on muutunud inimene pooleteise tuhande aasta sees. Lk 144 p 6 ta kurdab: «Kuhu iganes põgenen, mu hädad järgnevad mulle; kuhu iganes pöördun, mu hädade vari jälitab mind – nagu kehva varju eest, ei saa ma pageda oma hädade eest.» Väga tuttav tunne.
«Kõik püüavad mu elu rikkuda, kõik mu vastu hammast ihuvad ja raevutsevad – kätt külge pannes mu vastu hädaohte saadavad, mind surma poole veavad, mind ohtudesse seavad, panevad mu pääste noatera peale.» Ehkki tänapäevane populaarne psühholoogia pakub häid eneseabiõpetusi, arvab inimene ajuti ikka nõnda nagu Isidorus. Veelgi enam, p 7 seisab: «Keegi ei paku mulle kaitset, keegi ei anna abi, keegi ei too toetust, keegi ei avita mind mu hädades.» Muidugi on selline tunne tänapäeval absoluutselt vastu kehtivaid ühiskondlikke euronorme ega paina enam kedagi. Ainult luulesse ehk on lubatud selliseid tundeid suunata.

Üürikest elu selgitati mõistuspäraselt
Nüüd kontreerib Mõistus lk 148 p 22: «Miks hinges sedavõrd ahastad, oh inimene? Miks oled nii väeti vaimus? Miks kahtled niivõrd hinges? Miks kaotad kogu lootuse ja julguse? Mispärast nii pelglikuna heitud? Mispärast hädaldades sedavõrd murdud?/…/ Sinu nuhtlused pole uued, su hädadel on eeskujud./…/ Selle elu karistus on üürike – nii rõhuja kui rõhutu on surelikud. Selle aja viletsusel on lõpp.»
Uusajani oli tõesti veel aega, keegi ei julgenud tookord arvata, et õnnelik peaks inimene olema juba kohe, praegu, ega võtnud joonelt SMS-laenu. Selles, kas pärast surma peale tühjuse veel miski ees ootab, ei julgetud samuti arutleda, isegi kui patud painasid.
Tänapäeva inimesele võiks olla eriti õpetlik lk 162 viimane lõik: «Õnnis ei ole see, kes teeb head, vaid see, kes teeb (head) lakkamatult. Sest kes peab lõpuni vastu, see päästetakse.» Tõesti näib, et inimesed on jäänud oluliselt vaesemaks ilma usuta päästesse, sest ajutisuse tunne ei loo hinges mitte mingit usaldust.
Juune Holvandus