Mahajäetud kirik Puutlipalus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudised / Number: 23. märts 2011 Nr 14/15 /
Ida-Võrumaal liivase põllutasandiku ja künkliku metsamaastiku serval asub Puutliküla. Metsad ulatuvad üle Piusa Vene piirini.
1920. aastail asus siia kümmekond vene peret Irboskast, kes Vabadussõja järel olid saanud Eesti kodanikeks. Osteti paar kohalikku talu, jaotati need omavahel, ehitati hooned. Lapsed pandi Loosi kooli, kuna mõisteti riigikeele vajadust. Kehval pinnal, aga väsimatu tööga avaramais oludes läks elu edasi.
1930. aastal jõuti oma kiriku rajamiseni. Üks asunikest annetas kõrge nõmmekünka pühakoja ja kalmistu asemeks, talgutööga kerkis hoone, kokkupandud rahaga muretseti sisustus. Toetust saadi Võru ja Petseri õigeusu kogudustelt. Esimese kalmulisena maeti kiriku kõrvale 30. aprillil 1930 surnud Aleksander Grichin. Praegu on kalmistul 31 hauakääbast.
Olin esmakordselt Puutlikülas poisikesena. Tehti ettepanek minna vinne kerikut kaema. Valmistusin pikaks retkeks, aga juba kümneminutilise metsamatka järel terendas künkaharjal terava torniga pühakoda.
Uks oli lukus, mustavad aknaklaasid sisemust ei reetnud. Kuid otsaaknast valgustas hommikupäike altaritagust ruumi, mille seinalt vaatas meile inimsuuruses ristilöödud Kristus verd tilkuvate haavadega.
Ma ei mõelnud sellele, et näen elus esmakordselt õlimaali. Mõtlesin, et Jumal on ka siin, Võrumaa tavalises männipalus.
Pikk Nõukogude ike pillutas laiali Puutliküla kogukonna. Kirik hakkas lagunema, hangeldajad rüüstasid kogu sisustuse ikonostaasist tornikelladeni, suri kõrges eas kirikuvanem Ivan Nossov.
Järeltulijate põlvkonnad aga kogunevad iga aasta augustikuus Puutlisse surnuaiapühale.
Valdur Raudvassar
