Macbethi eest tänuks näitlejatele: ihu, hing ja vaim

Gnostitsismis on kolme liiki inimesi: lihalikud, hingelised ja vaimulikud.
Lihalikud on need, kes on oma himude orjuses: ahned, õgardid, kadedad, himurad jne. Hingelised on sentimentaalsusse kaldujad, tundlikud igale ärritusele, kergesti neuroosi sattujad. Vaimulikud on väljaspool seda maailma. Nad ei hinda ega süstematiseeri, nad mõistavad kõike, kuid neid endid ei mõista keegi. Liha on kaduv, samuti tema himud, hing on surematu ning vaim üleloomulik, supramentaalne.
Kuid tähtis ei ole see kolmikjaotus. Kui liha, hing ja vaim on eraldi, võitlevad omavahel, siis on inimene lõhki kistud, kannatav narts. Tähtis on, et ihu, hing ja vaim oleksid üks tervik: liha ilma himudeta, surematu hing sügavas rahus ning vaim on nagu tuul, mis puhub, kust tahab, aga keegi ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. See terviklik inimene teab oma elu tähendust, kohta universumis ning ei muretse homse pärast, sest kogu ta lootus on Jumalale, ta usaldab täielikult Jumalat.
Lõhki kistud, kannatav narts on saanud õnnelikuks Inimeseks, kes saab teha kõike, mida soovib, ning ta on õnnis. Teatris tavaliselt niisuguseid näitlejaid-lavastajaid pole. Isegi hingeõndsusele ja seesmisele rahule ei mõelda. Seetõttu valitseb teatris rabelemine ja trendide kultus, aga mitte KUNST.
Millised võiksid olla eeldused, et tekiks teatrikunst? Näitlejad on interpreedid nagu klaverimängijad, viiulikunstnikud jne. Lavastajad on dirigendid, kui just pole tegemist väikse trio või kvartetiga, kus dirigenti pole. Nagu kunstielamuse muusikas määrab väga hea muusikateos, nii ka teatris on määrav osa sügaval või vaimukal dramaturgial. Mõlema läbitöötatud partituur annab tõuke tõeliseks loominguks.
Spetsiifiliselt näitlejalt on nõutav kõigepealt mängutehnika nagu viiulimängijaltki. Selleks peab näitleja oma instrumenti – keha ja häält – pidevalt harjutama, kuni nad reageerivad igale pisimalegi impulsile partituuris-näidendis. Kuid sellest ei piisa. Näitleja peab harjutama ka oma meelt ja mõistust, pidevalt seda harima ja avardama, kuni ta saab targaks näitlejaks.
Vaimu ja usku antakse näitlejale, kui ta inimesena on avali ning on märkaja ja vastuvõtlik. Siis võib ta kogeda vahel tõelisi inspiratsioonihetki. Aga tõeliselt vaimne näitleja oskab juba ise esile kutsuda inspiratsiooni ning muutub seega näitlejaks, kelle võlu on seletamatu.
Ta väljendab kogu oma olemusega öeldamatut, mis on väljaspool aega ja ruumi ning pole sõnades väljendatav, kuid on publiku poolt tajutav küll. Sellise eesmärgi nimel tasub elada ja tasub surra, sest siis pole miski mõttetu ja kõigel on tähendus, mitte nagu Macbethil, kelle elu vajus tühjusse.

Jaan Tooming

William Shakespeare’i «Macbeth» esietendus NO99s 15. novembril.
Lavastajad: Anne Türnpu ja Jaan Tooming.
Osades: Jaan Tooming, Anne Türnpu, Risto Kübar, Kristjan Sarv, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Andres Mähar, Sergo Vares, Jaak Prints.
NO99 teatri koduleheküljel kirjutatakse: «Jaan Tooming on (teatri)uuendaja aastast kuuskümmend üheksa. Anne Türnpu on soome-ugri mõtte ja teatri uus tulemine. Jaan ja Anne ei uju vastuvoolu, nad on ise vool.»
Jaan Tooming on öelnud, et «lõbu pärast tehtud «Macbeth» kujunes mu senise näitlejatöö kulminatsiooniks», ja hindab Anne Türnpud partnerina mitmekordselt andekamaks ja vägevamaks kui kunagi Evald Hermaküla.