Luulet

Pööripäev

Süda kui kivikalme,

seisame oma vaenlaste ees.

Nende rumalus on hirmutav,

nende janu on veider.

Nad ei tunne meid,

nagu ei tunne

pimedus päikesesära.

Enne kui saavad meist aimu,

oleme kõrbest läbi.

Ükski vari möödanikust

ei saa meid enam kätte

ning meie oleme olemas

üksteise jaoks.

Ilma käsuta.

Äratundmine

Olen väga armas,

juba ammu antakse unes

ja ilmsi võetakse

     mänguradadele kaasa.

Kui Sina, Jumal, oleksid

üksnes suur ja vägev,

siis oleksin mina

veel väiksem rohukõrrest.

Apostel teadis: Jumal on armastus.

On armastus igas unes

ja päevahõllas,

armastus rõõmsa ja mureliku jaoks.

Olen väga armas,

Sina panid mind seda uskuma:

annad unes

ja ilmsi võtad

mänguradadele kaasa. „Kui te ei saa kui lapsed …“

„Kui te ei saa kui lapsed …“

Taizé vanas külakirikus

muutusin väikeseks

poisiks tagasi,

sain tagasi.

Vaikne, 

kuid rõõmuhelk

silmades.

Jah, julgen olla laps,

tulla Tema juurde, 

kes armastas mind

veel enne,

kui laoti need kivid

tihedalt üksteise peale

ristiga tipus ja kus

palved silitavad võlve,

kus laul ei väsi 

lapse südames.

Üleskutse asemel

Palvetame. Vaikime. Jätkame palvetamist kasvõi viivu,

kasvõi selleks, et paljastuks see, mida juba ammu oleme endas peitnud, mida kahtlustanud.

Palvetame. Vaikime. Jätkame palvetamist kasvõi selleks, et mitte mingil juhul anduda juhustele kurjuse aias.

Palvetame. Vaikime. Palvetame kasvõi viha pärast, et eilse öö deemon tundus jälle liiga tuttav ja argine. Just nagu siis, kui ühel suvehommikul Peedu jaamas ootasime rongi ja meile mõlemale tundus, et lahkumine on ainus võimalus.

Palvetame. Vaikime. Palvetame koos kõigi nendega, kes usuvad, et tuuled puhuvad, kuidas nad tahavad, ja et halastus on ainus võimalus heidelda kahtlustes pilvede all.

Palvetame. Vaikime. Jätkame palvetamist. 

Urmas Nagel