Luterlasena idakiriku maailmas

Suvel sai käidud sealpool Peipsit, muu hulgas külastatud kahte kloostrit. Sealt tärkas huvi ikoonide vastu.

Augustis vaatasin kahte ikooninäitust Kadrioru kunstimuuseumides. Enim jäi meelde üks Pantokraator, üks Miikael ja üks Kristuse kätetatehtud pühakuju. Ostetud sai ka Onashi ja Schnieperi suurteos «Ikoonid», mida kohe lugema asusin.
Paari päeva pärast valutas öösel jalg. Too häda kipub olema krooniline, aga seekord ilmus mulle une ja ärkveloleku vahel Jeesus kätetatehtud ikoonilt, et mind jalavalu pärast lohutada. Ta oli kergesti äratuntav eriliste lokkide järgi, mis on omased just sellele ikoonile. Erinevalt ikoonist oli Ilmunul ka soojades sügavates toonides keha ning üldse tundus ta füüsilisem, siinses maailmas kohalolevam, kui olin kunagi varem tajunud.
Hommikul lugesin ikooniraamatut edasi. Sain teada, et kätetatehtud ikooni austamispäev on 16. august. Too päev oligi just 16. august. 
Kaalusin asja ja mõne päeva pärast ostsin endalegi kätetatehtud pühakuju. Ikoonitüüp, kus on kujutatud Kristuse pea, taustaks rätik ja rist, osutus defitsiidiks. Leidsin sellise vaid Nevski katedraalist. Sellel vaatab bütsantsi ajastu joontega Jeesus otsivalt paremale, otsekui küsides: «Hei, kus olete teie, kes mulle järgnete?» Müüja seletas tähtsalt, et mõne päeva pärast saabub selle ikooni austamispäev. Õigeusu kiriku kalendri järgi polnud kuupäev veel kätte jõudnud, aga Jeesus oli mind külastades loomulikult arvestanud kontekstiga.  
Samas olin imestunud, miks mulle, karismaatiliste joontega luterlasele, ilmus äkki idakiriku pärandi ilmeline Jeesus? Kas lohutuseks selle eest, et luterlik mõistusekesksus tundub vahel ülepakutuna ja jätab selles kirikus Jumala imelisust kuidagi muul moel kogevate inimeste vahele kohmetu tühimiku? Polnud minagi kogu loost midagi rääkinud oma luterlastest kaaslastele…
Nüüd, moodsuse manifesti valgel, avanes loost uus tahk. Minulegi on olnud tähtis see, et kirik väljendaks oma sõnumit nii, et see tänapäeva inimestele ka kohale jõuaks. Ainult et mu riiulis seisva kaasaegse ikooni originaal on pärit 12. sajandi Novgorodist. Esimesed teated kätetatehtud pühakujust pärinevad Onashi ja Schnieperi järgi aga 6. sajandist.
Trööst, mida pakkus küllatulnud Jeesus sellelt vanalt ikoonitüübilt, ei vajanud kuidagi kaasaegsemat väljendust. See oli üdini ehtne, millele sai reageerida ainult ühtmoodi – tänuga vastu võttes. Nüüd saan olla tänulik ka selle eest, kuidas Jumal oma nõrgukesi lapsi tormituulte vastu juba aegsasti varustab.
Piret Riim