Rohkem
inspiratsiooni, vähem konservatiivsust

Olnud Eestist eemal üle kümne aasta ja
tagasi saabunud USAst, olin hämmelduses, et Eestis on veel vähem neid inimesi,
kes on oma elu Jeesusele andnud, kui seda kümmekond aastat tagasi.

Mu meeles olid ajad, mil avati uusi
kirikuid, kuulutati edukalt Jumala andestust ja armastust! Kuhu on kadunud see
ilus algus? Lugesin teie ajalehte ja sain sealt tugeva sõnumi, et noored on
jäänud eemale tõe allikast ja mureks on see, kuidas neid jälle tagasi eluvee
juurde tuua.

Usku on vaja

Olen veetnud aastaid maal, kus iga teine
hing on usklik või vähemalt jumalakartlik. Isegi tavainimese süda on nii aval,
et võimalusel ulatab ta alati oma abistava käe või annab panuse heategevuse
toetuseks. Kuidas on seal nii edukalt suudetud tõmmata paganlik süda
jumalakotta? Mis on see ravim, see jõud, retsept, mis on tõmmanud selle rahva
sellisele õitsengule?

Lugesin mõni aeg tagasi teie lehe ühest
artiklist, et paljud tänapäeva kirikud ja usuorganisatsioonid on läinud «liiga
kaugele» viisidega, kuidas nad maailmas jumalasõna kuulutavad või kiriku huve
teenivad.

Küsiti, kas kristlike organisatsioonide
korraldatud üritused teenivad Kõigekõrgema huve, või on see tühipaljas show ja
kiriku vara raiskamine. Loomulikult tuleb pöörata tähelepanu sellele, millist
vilja kannab meie töö.

Lähtudes Jeesuse õpetustest, mõistan, et
meie töö pole mitte ainult olla valmis jumalasõna kuulutama neile, kes selle
järgi janused on, vaid ka minna võrguga elujärvedele püüdma neid, kes on teelt
eksinud. Kõik, mis selleks vaja, on usk, et Jumal meid sel üllal teel juhib.

Vahendeid, millega kadunud hingi püüda, on
ju tuhandeid. Kasutagem oma inspiratsiooni! Niikaua, kui see valitud püügiriist
püüab hingi armastusega ja motiivil neid eluveele tuua – on ju tegevus
kooskõlas pühakirjaga.

Kas mitte paljud Eesti kirikud pole jätnud
käimata neil püügiretkedel, et oma hingevaru täiendada? Ka talunik läheb kodust
välja põllule, külvab, kannab hoolt ja siis, usus Jumala armastusele, saab
sügisel saagi. Talunik, kes elab ainult usus, et Jumal saagi koju toob – jääb
ju nälga.

Tuleb vaeva näha

Ameerika kirikute juures jäi mulle silma,
kuidas nad omale uusi liikmeid kogusid. Kirik ei pea elama riigi armust ja toetusest
kui kultuuriobjekt, vaid inimeste armastusest, sest seal on midagi, milleta nad
oma elu elada ei suuda.

Nagu pühakiri õpetab ja kohustab meid
kopeerima läbi oma tegude Jeesuse elu, nii võiks me ka kopeerida «edukate»
kirikute tegutsemisviise. Konservatiivsus pühakirja kui selle täiuslikkuse
kaitsmisel on õige ja ümberpööramatu, kuid konservatiivsus peab ka minema
teatud määral ajaga kaasa ning aktsepteerima, et Jumal on andnud meile uusi
võimalusi uue ajastu näol tema huvide kaitsmiseks.

Viige Jumal inimeste juurde

Kui palju on võimalusi, kuidas tuua Jumala
palge ette noori ja pisikesi, kelle südamed on veel avali. Selge on see, et
saada edukaks ükskõik milles, tuleb kõvasti vaeva näha ja ka aega anda, alles
sügise saabudes saame loota saagile, mis on võrdväärne me tööga.

Kasutage ära igasugu võimalusi, et tuua
noori hingi jumalakotta. Teatage oma piirkonna 
elanikele, et astuge läbi kirikust oma sünnipäeval, sest Jeesus tahab
neid sel päeval õnnistada – palve ja pisikese kingituse näol. Käige, kirikuõpetajad,
oma jumalikult ilusas rüüs inimeste kodudes, tundke huvi, kuidas elavad teie
piirkonna inimesed, paluge, et kas võime kedagi ristida, õnnistada, paluda teie
mure pärast. Kas poleks see ilus?

Viige Jumal neile otse ukse taha, uksest
sisse, ja nool otse südamesse. See on sõda, sõda armastuse nimel. Poetage
lõpuks lauale kutse, et kui teil on peres lapsi – siis kirik viib kõiki lapsi
tasuta loomaaeda (matkale, reisile), nii avaneb ka võimalus jumalasõna külvata.

Tehke Jumala armastus neile reaalseks,
käega katsutavaks, et nad tõesti näeksid, et Jumal on nende elus just täna ja
läbi reaalsete tegude. Nii tekib armastus Jumala ja kiriku vastu ja nii tuleb
teie kogudusse juurde ka uusi hingi, kes teie kirikut vajavad – sest see on
nüüd lahutamatu osa nende elust. Ainult armastuse ja andmise kaudu saame
soovitud eesmärgid.

Kõige esimene kivi, mis tuleb paika panna,
on nurgakivi – mida kutsutakse usalduseks, armastuseks. Kui ma saan usaldada
Jumalat, sest ta on mu eest nii hästi hoolitsenud, siis kuidas saan jätta ma
minemata kirikusse, et teda tänada? See kõik saab aga alguse sellest, mil moel
me Jumala armastuse nende hingede ellu viime.

Nii täituvad Jeesuse palved, nii saame
minna rahuliku südamega uude päeva teades, et seeme on tugevalt mullas – ootamas
uut ja viljakat sügist.

Palun, et iga Eesti kirik ja selle koguduse
liige, iga usklik oleks täidetud Püha Vaimu endaga ja et iga samm ja tegu me
elus tuleks Temalt endalt.

Avo Võlli