Looduskultuurist ehk Pärt kui ökofuturist

Veel kujutlusest kaunimatki

tundeküllast nooti

veab poogen tšellolt

ootel siseilma

täis vaikust viis ja ülevusse püüet

nii puhtalt pääseb

vabalendu meel

veel

lõputuse kõla 

klaveril

ja veel 

ja veel …

kunst surematuks

sünnib

vaimu surematut

puutes

Alguses peab olema sõna. Pole võimalik rääkida olematute sõnadega. Jah, loodus ja kultuur – aga looduskultuur? On see poogna alt väljuv pikk noot, täis mõtteid, tundeid ja tähendusi või vaid üks, peaaegu kõhklev klahvivajutus lõputuna näivate helide jadas? Vajaduseta, sureb vaikusesse? Looduskultuur vajab mõistena loodust, inimest ja inimese suhtumist loodusesse. 

Kui kultuuri all mõelda inimliigi kohanemisvõime instrumenti, siis näitab mõiste sünd suhte kirjeldamise ja teadliku kujundamise vajadust. Eristumine on juba toimunud, me oleme paradiisist välja aetud, oleme teadlikud. Teadlikud endast, heast ja kurjast. Looduslik ja tehislik on eristumisel tekkinud vastandlikud mõisted. Rajasime endile elukeskkondi, et paremini kohaneda. Kõik toimis ja arenes tasakesi, inimkond oli pisike kribu planeedi pinnal. 

Aga kuskil 19. saj keskel see algas. Algas puhang. Seitsme põlvkonnaga rahvastik seitsmekordistus. Seitsmepenikoormasaapad said võlujõu fossiilsest energiast, ammoniaagi sünteesist väetiste tarvis ja tervishoiu arengust selleks vajalike ressursside tekkimise tõttu. Kõik arenes vaimustavalt. Tekkisid uued ametid ja töökohad, tööstus kerkis kui äge glissando viiulitel. Kuni hakkas tõusma pinge, kakofoonilisena näivast helide rägastikust väljus kellalöök – arusaam, et meil pole piiramatut tegevusvälja. 

Kellalöögi tuntuim nimi on „Hääletu kevad“, 1962. aastal andeka kirjutaja, zooloog Rachel Carsoni sulest ilmunud raamat. Raamatus käsitletakse keskkonnaprobleeme, peamiselt sünteetiliste taimekaitsemürkide kahjulikku mõju keskkonnale. Teine eriliselt kõlav kellalöök oli Rooma Klubi aruanne „Kasvu piirid“, 1972. Loodus on lõplik.

Rahvastikupuhang jätkub, kuid ka loodus- ja keskkonnakaitsele pööratakse järjest suuremat tähelepanu. 

Milleks siis veel mõiste looduskultuur, kui regulatsioone, normatiive ja piiranguid tuleb niigi? Ma pakun, et mõiste sünd märgib uue vajaduse teket. Vajadus arusaama järele, et ERISTUMINE LOODUSEST TOIMUS LOODUSE SEES! See on arusaam, et meiegi oleme osa loodusest ja loodus on meis. Oleme keskkonnaga rohketes vastasmõjudes, midagi tehes peame arvestama tagajärgedega, loodusseaduste järgi. Tehiskeskkonna turvalisus on näiline, me ei saa eksisteerida muust loodusest eraldi, omaette, vaid sõltume sellest. 

Aga ehk piisaks siis mõistest keskkonnaeetika? Koostame vajalikud moraalireeglid ja kombes? Moraalireeglid on õiged ja kohased, kümme käsku näiteks, aga kui palju on inimesed neist kinni pidanud? Looduskultuur peab mõistena hõlmama rohkemat. See on järjepidev mõttelaadi muutus, sisaldades muu hulgas ka midagi kriitiliselt olulist. Lootust. Lootust inimväärsele elule. Lootuseta ei saa, lootuseta on vaid ulgumine ja hammaste kiristamine.

Looduskultuur peaks olema kui tervenemine. Tervenemisprotsessile eelneb arusaam oma veast ning sic! – sellest tulenev kartus. Täiesti loomulik kartus tuleviku teadmatuse tõttu. Et kartusesse mitte kinni jääda, peab viga tunnistama, kahetsema ja seejärel asuma paranemise teele. Õige otsimise teele. (Kanon pokajanen)

Looduskultuur on elus, kui otsib ja loob uut. Uued nähtused, mõtted, lahendused. Kõik ei jää kestma, eksimisedki ja tupikteedki on loomulikud, kuid eksimistesse ei tohi kinni jääda. Kultuuris on pakkumiste vabadus, aeg taandab kahjuliku ja kasutu. Samas pole pakkumised kasutud, sest muidu ei tekiks ka väärtuslikku. Tuleb kuidagi tuttav ette? Jah, muidugi, geenimuutused ja looduslik valik. 

Looduskultuur peab olema teadlik inimolemusest. Meis toimivad looduslikud protsessid, mida on pea võimatu muuta. Tung ellu jääda ja järglasi anda ning kõik sellega kaasnev. Meis on evolutsioonilise pärandina saadud naudinguihad, vihad, tungid ja tahtmised. Kaasaaegselt ja utreeritult: sõita tuhandega personaalses liikuris, ühes käes tükk grillribi, teises mobiiltelefon ning samal ajal kopuleeruda maailma seksikoonidega. Lisaks soov ellu jääda, olla turvalises keskkonnas – kindlad majad ja mugavad autod, steriilsed pinnad, pakendatud toit ja kõrgtasemel tervishoid. 

See turvalisus on hea, aga järjest keerukustuv, keskkonnakulukas ning pealegi isiklikku vastutusvõimet taandav. Nüüdisaja tõbedeks on rasvumine, ärevusseisundid, allergiad, õpitud abitus. Keskkonnaprobleemidest lähtuvad sõjaohud. (Aadama itk)

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde

ühel või teisel varjatud kujul.

Kui tunned ta ära,

saab ta su omaks.

(Doris Kareva)

Üks looduskultuuri mõttevektoritest on lihtsuse taotlus. Lihtsus, mis ei teki lihtsast. Lihtsus, mille saavutamiseks on vaja töödelda tohutut infohulka, teha aastaid järjepidevat tööd. Raske on lihtsaks saada. Lihtsus ei tähenda algelisust, lihtsus sisaldab mõistmist, tunnetuse sügavust. Pärdi muusikas on ka palju vaikust. Vaikus tähendab loobumist. (T. Õnnepalu)Loobumist liigsest. Õppida loobumisest naudingut tundma, hinnata lihtsuse ilu, asjade kestvust. Ma ei vaja palju, vaid head. (Aliinale)

Imetlen Sinu lõputut armu –

iseenesest põlejaks

olen end pidanud

isevalguseks

Sinust mõtelnud

kasinas kahendsüsteemis –

on ei ole

põleb ei põle

Ja Sina –

värvide miljardilist

voolavat valgust

kõigile kallad

mullegi ulatad

Moodne arvuti on kui Beethoveni sümfoonia – keerukas, geniaalne ja uuendusmeelne. Arvuti tootmiseks on paraku vaja ohtralt ressursse, sealhulgas haruldasi metalle. 

Nüüd natuke ulmet, näideteks. Ühes kirjutamata ulmeloos püüab leidur luua footonarvutit, kus üks infopesa võib olla tuhandes eri värvitoonis, st töötada mitte kahend- vaid tuhandsüsteemis. Peamiseks koostisosiseks klaas, kergelt töödeldav, levinud ainetest loodud materjal. Oma idee sai ta kristlusest – „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ (Jh 8:12) Miks mitte otsida ja taotleda jumalikku? (Summa)

Ma ei tea, mis imele eelnes

maa teab, taevas teab

kuis tuul üle välja lehvis

põrmust võrratu mandala vormis

pani veerema ruumis ja ajas

ELU

Millest küll tuule tahe ja tarkus? 

Teises, samuti kirjutamata loos püüab leidur leida katalüsaatorit, mille abil saaks veest ja CO₂-st toota metaani, lihtsat kütust. Vajalik energia saadaks päikesevalguse koondamisest sfäärilise peegliga, ülilihtsa „aparaadiga“. Komponendid – vesi, CO₂ ja valgus – on samad, mis fotosünteesil, Looduse võrratul leiutisel. Kolmeheliline lõputus ja geniaalne mõte.(Peegel peeglis)

(À propos: ei välista, et eelmainitud kahel leiduril napib midagi leidurile väga vajalikku, aga mulle meeldib nende lihtsuse taotlus.) 

Sügavat lihtsust võib leida ka pärandist, aegade jooksul talletunud tarkusest. Eesti maamajad kujutavad hästi nii lihtsust kui ka läbimõeldust. Palk kui kohalik, hõlpsasti töödeldav ja soojapidav materjal. Viilkatus, mis hoiab eemal sademed. Räästas, mis ei lase ligi suvepäikese palavust, kuid ei piira valgust jahedamatel aastaaegadel. Ahi toimib ventilatsioonisüsteemina ja talvisesse kuiva toaõhku õhuniiskuse andjana.

Jah, me oskame ehitada lamekatuselisi hooneid, kus on ventilatsioonisüsteemid, niiskus- ja CO₂ andurid, kuid milline keerukus, energiakulu ja rohked veavõimalused! Kindlasti võib ja tulebki ehitada suuremaid ja keerukamaid maju kui maatare, terve linna, kuid traditsiooni põhimõtetest ei pea seejuures loobuma. Pealegi on neid võimalik ka edasi arendada. (Sümf. nr 4, Los Angeles)

Valgus on vahel ainult

tilluke valge täpp

valgus on valguse poole

teerada näitav näpp.

(Jaan Kaplinski)

Mõni muusika on kaasakutsuv, kutsub käima keerukaid radu, eeldab pidevat tähelepanu ja mõttetööd. Pärdi tintinnabuli on vastutulev muusika. Lihtsalt tuleb ja leiab üles su vaimu, puudutades seda iga noodiga. Paneb käe õlale ja juhatab sind mõistmise teele, teele allika poole. Teele, mis on sus eneses olemas, aga sa pole seda osanud leida. Looduskultuur peab kätkema aukartust ja hardust loodud elu ja ilu ees. Me kuulume Loojale. (My 

Heart’s in the Highlands)

Ta tuli ja tõmbas,

tõmbas enda käes mängima

valgusepilli.

Valguspöörise vooglemises,

kogu maailma värvide keerlemises

kumendas olemusallikaid,

sähvis taipamiste teravaid tähendusi,

tuumsambaks teadmus – Hea on

uskumatagi olemas.

Palgel helendusmuusika

mulle silma ta naeratas.

Uuesti valgust vaatles,

siis pilli peatas ja lahkus.

Kõik oli kui enne,

enam miski endine paistnud –

silmapõhja jäi valgusejanu,

klaaskehasse selgusesoov.

Valgusepilli …

Viimaseks, aga vaat et olulisimaks. Inimmõistusele võiks olla silmapiiriks ka midagi enamat kui vaid kohanemine. Saavutada vähema energiakuluga suuremat elusamust on väljakutse Homo sapiens sapiens’ile. Elusamus, Uku Masingu välja käidud mõiste elu sisukuse ja loovuse kohta. Otsida oma kohta siin ilmas, Looja tahet endas.

Looduskultuur peaks elusamust vaatlema põimituna elurikkusega. Elurikkus on üks elu- ja loomisrõõmu allikatest, vääramatu osa inimeseks olemist võimaldavast keskkonnast. Elurõõm ja hingerahu on tulvil täis kogu loodu üheshingamise harmooniat. Da pacem domine 

(https://www.youtube.com/watch?v=ojTAxYheSns)

(Sylvian Moore)

Kunagi, ma loodan, saabub sõnavaikus ja keegi ei räägi enam looduskultuurist. Milleks sõnastada argipäeva?

Andres Lehestik