Lõikustänupühaks jõukus salvedesse

Linda ja Väino Püü päev algab vara – enne kella viit, sest neil on lehm. Lüpsikordadest kinnipidamine on üsna väsitav, aga niisugune on nende elustiil – toota võimalikult palju eluks vajalikku oma majapidamises.

Nii sai otsustatud. Oli üks lühike aeg üheksakümnendate algul, kui püüti taastada kodutalud. Siis tulidki Püüd Harjumaalt Kanepi valda Linda ema tallu ja asusid põldu pidama ning metsa istutama. Väino teadis, mida kavandas, ta on agronoom. Oskas hankida vajalikud riistad ega teinud õigeid töötsükleid otsides vigu.
«Meie teeme paljutki nii, nagu enamik tänapäeval ei tee,» naerab Linda. «Istutame metsa siis, kui teised langetavad ja müüvad. Peame loomi, kui kõik püüavad neist vabaneda. Meil pole mobiiltelefone, me loeme raamatuid.» Talvel muidugi, lisab ta, sest suvine tööperiood võtab päevaloojakuks tõesti viimase välja.
Ei poolda pöörlevat elulaadi
Lindal on hea raamatuvalik, ta on õppinud raamatukogundust ning püüab ikka uudis­kirjandusega kursis olla, kuigi, ütleb ausalt, paljugi sellest, mis ilmub, ei lähe talle korda. Väinole ka mitte, tema loeb ajaloolist kirjandust, Eesti kaugem ja lähem ajalugu on tal kõik isegi osaliselt konspekteeritud, sest Väinole meeldib otsida ja leida seletusi ning paralleele uuema ja vanema aja vahel.
Väinol on kindlakskujunenud filosoofia Eesti ajaloo tsüklitest, vähe sellest – lausa kultuuridest ja tsivilisatsioonidest. Sohu uppumast hoiab teda talupojamõistus. Väino ei poolda laenumullis pöörlevat elulaadi, tema jaoks maksab vaid see, mis on käegakatsutavalt olemas, mitte kujuteldaval börsil. Jeesus lõi ka rahavahetajad templist välja, meenutab ta. Aga Jumala üle filosofeerima perekond Püü ei kipu, see on igaühe siseasi.
Nad elavad kristlike tõdede, kuu ja päikese kulgemise valgel, töötades, defineerimata. Neil pole kroonigi pangalaenu – põhimõtteliselt –, suvel ostavad poest peale turupäeva korra nädalas nagu vanasti soola, suhkrut ja tikke. Pühapäevadeks kohvi ka.
Leiba ja leivakõrvast
Püüde toidulauas on luksuslik tunne. Leib tuleb ahjust – omatehtud, rist peal, nagu komme nõuab. Või leival on omatehtud. Morss klaasis on oma õunamahlast. Kartul oma, sink oma, maitseb nagu päris. Salatitest ei räägigi – olgu purgist, keldrist või põllult, ikka on Linda leidnud, kuidas seda maitsvalt pakkuda.
Kui vähegi viitsid, pakub kasvuhoone ju rohkem võimalusi kui kurki-tomatit-sibulat. Magusad rõikad, mahlas hapendatud patissonid, paksu tilliga seened. Niisugust küllust ei näegi naljalt iga talupere laual. Lisaks küpsetab Linda igaks pühapäevaks tubli pannitäie magusat pirukat. Tema leiba ja leivakõrvast käib külarahvas talt pidevalt nõutamas.
«Äraelamist see kõik kuidagiviisi annab, kuid mitte põrmugi enam. Elektri ja kütuse eest saab makstud, puud on, Jumal tänatud, oma metsast.» Talvel Linda koob palju. Uusi riideid aga pole selle riigi ajal veel saanud osta. Autost ei räägigi, kuigi maal, kus buss harva käib, läheb seda vaja. Nemad on seadnud oma graafiku bussi järgi.
Oled oma elu peremees
Pole alati kerge niimoodi vastuvoolu elada. Näiteks oma leiva jaoks pole üldse raske vilja kasvatada, aga katsu seda jahvatada, räägib Väino. Seni on veski ikka leitud, aga iga aastaga jääb oht, et sellele üllale üritusele tuleb leida alternatiiv. Käsikivi?
Aga loodus kingib maainimesele neli aastaaega. Oma kodu, oma toidu, oma pere. Need põhiväärtused, mida linnas õnne otsijail tihti enam polegi. Sügisel, kui kelder täitub, levib sealt mõnusat täi­saldast lõhna.
«Sa tead, mida teed, olgu küll tööd palju. Oled oma elu peremees ja oskad planeerida, täide viia, tänulik olla.» Väino ja Linda on maale tänulikud – kõige eest, mis neil on. Kolm koolitatud last, tervislik toit, kindlas rütmis elu, korras närvid.
Nende mured pole seni olnud eksistentsiaalset laadi, nad naeravad päevas kindlasti rohkem kui keskmine eestlane, kes lakkamatult midagi taotleb, kuid unustab tänulik olla.

Juune Holvandus