Lõhkumistuba ja kuusepuu

Jõulud tulevad. Paljude inimeste jaoks on see ka aeg täis nukrust, pingeid või leina. Kuigi sellel kõigel on psühholoogilised seletused, ei aita nende teadmine veel inimest, kes tunneb neid räsivaid tundeid.

Hiljuti tuli vestelda üsna eduka isa pojaga, kes kurtis, et kannatab vihahoogude käes. Ta on isegi kodus korra mööblit lõhkunud. Üldse mäletab ta lõhkumissoovi juba varasest lapseeast peale. Kõik mänguasjad kippusid tema käes katki minema ja nii mõnigi kord oli selle taga viha ja äng. Noormees ütles, et paar nädalat tagasi oli ta just ühe sellise ägeda vihahoo üle elanud. 

Vestlesime tema probleemist ja soovitasin talle ka paar harjutust, mis aitavad tasakaalu leida või vähemasti tähelepanu muule juhtida. Vestluse käigus rääkis ta, et oli internetis surfates leidnud Tartus nn lõhkumistoa. Inimene saab sinna tulla ja tal on võimalus tunni jooksul lihtsalt lõhkuda kõike, mida seal ruumis selleks välja pandud on. Omamoodi teraapia vorm. 

Küsisin, kas aitas, ja vastuseks noogutas noormees üsna energiliselt. „Jah, aitas, kuid tulin teie kui kirikuõpetaja juurde selleks, et küsida, kas sellistel puhkudel on ka Jumalast abi.“ Muidugi tahtsin minagi kohe noogutada ja pakkuda iga kristlase arvates „parimat ravimit“, kuid jätsin siiski noogutamata. Kindlasti vajab see noormees psühholoogilist nõustamist ja teraapiat, kuid mida mina vaimulikuna pakkuda saan, on see, et võtan tema olukorda tõsiselt ja olen tema jaoks olemas. 

Jutuajamise käigus selgus, et aktiivsetel ja töökatel vanematel pole kunagi olnud laste jaoks palju aega, kuid samas on oldud nende suhtes väga nõudlikud stiilis „sinust peab ikka midagi tõelist saama, mitte mingisugune loru“. Sõprugi on, kuid ükski neist pole eriti lähedane. Koos käiakse peamiselt klubides meelt lahutamas.

Noormehel oli ka erinevaid huvisid, kuid ta tunnistas samas, et ei suuda midagi tõelist teha. Ükski asi ei tundu piisavalt „vägev“, et pühenduda. O. Rank on väitnud, et „inimene kogeb oma individuaalsust tahte kaudu, see tähendab, et tema personaalne eksistents on identne tema võimega oma tahet maailmas rakendada“. Tahet tahta vajame kõik. Kui kellelgi on tahtekapital väike, siis tuleb alustada samm-sammult. 

Nii mõnigi vihasööst meis või muu segadus hinges on seotud sellega, et me kardame läbi kukkuda. Vestluse käigus ilmnes suur ebakindlus noores inimeses. Evangeeliumile mõeldes saad aga äkki aru, mida „kuldne kolmik“ – armasta Jumalat, ligimest ja iseennast – tegelikult tähendab ja kuivõrd võimatu on inimese tõeline terviklikkus, kui ükski neist kolmest ei tööta.

Noormees oli siiski hakanud peale tõsise tööga. Pilguheit oma hinge sügavustesse on tõsine ettevõtmine, kuid võib olla tõhusaks abiks vihast ja hirmust ülesaamisel. Just selline teekond tuleb noorel inimesel läbi käia ja see on väga kristlik teekond. Tõeline palverännak oma väikese ja rabeda hingeilma juurest avara ja selgust toova suure poole, kes on täiesti teine, kuid kes hoolib meist. 

Tundub tõesti, et tänapäeval ei ole enamikul inimestel tõhusat vahendit, kuidas oma tunnetega toime tulla ja mille peale üldse loota, kust alustada. Meie ajastu vaimse olukorra kohta on väga tabavalt öelnud üks prantsuse ajaloolane: „Lääne-Euroopa riigid on sedavõrd dekristianiseeritud, et suudavad hirmule vaid materiaalseid lahendusi pakkuda. Näiteks paremat koostööd meedia ja salateenistuste vahel, terroristidelt raha äravõtmist jne.“ 

Üksikisik ja tema lugu ei mahu enam vaatevälja ja tulemuseks on palju frustreerunud ja endaga pahuksis olevaid hingi. Nagu eespool toodud loostki selgub, et kui ka inimesed väljapääsu otsivad, siis on sellekski esiplaanil materiaalsed lahendused: olgu siis kasvõi lõhkumistuba või pagemine meelelahutusse. 

Jõulude tulekul on väga tähtis, et ei süttiks küünlad üksnes kuusepuul, vaid et me aitaksime üksteisel oma hinges valgust leida. Ehk ongi see ainus, mis õigustab kristlikku hingehoidu. Kuidagi peab inimene teada saama, et tõeline valgus on olemas. Meie kinnijooksmised ei pea tähendama elukestvat vangistust, vaid iga ajahetk kõneleb sellestki, et Kristus – lunastus – on olemas, on meie lähedal.

Urmas Nagel,

hingehoidja