Liturgiauuenduse poolt ja vastu

Ajaleht Eesti Kirik alustab uue rubriigiga, milleks on mõttevahetus teoloogiliste teemade üle. 

Paar korda kuus saavad vaimulikud ja kirikuinimesed sõna arutelu väärivatel aktuaalsetel teemadel. Esimese teemana keskendume jumalateenistusele. 

Eesti luterlikus kirikus on kaks kehtivat jumalateenistuse korda. Esimene on vana kord, mida peetakse raamatu „Agenda“ järgi. See jumalateenistuse kord trükiti sisuliselt 1902. aastal ja oma olemuselt tugineb 1834 trükitud Vene riigi luterlastele mõeldud agendale. Meil on kasutusel 1951. aastal Uppsalas trükitud agenda versioon. 

Liturgiat on kirikus kogu aeg uuendatud ja juba Eesti Vabariigi iseseisvumise järel 1920ndatel aastatel alustati liturgilise uuendustööga. Nõukogude Liidu ajal jätkati seda, kuid alles Eesti taasiseseisvumise järel sai uuenenud jumalateenistuskord ilmuda trükitud raamatuna. 

Uuenenud jumalateenistuskord valmis 2000ndate alguses ja trükiti 2009. aastal pealkirja all „Jumalateenistuste käsiraamat“ (kättesaadav eelk.ee siseveebis ja raamatuna). Enne raamatu trükkimist käsitles EELK vaimulike konverents 2007. aastal liturgiauuenduse teemat ja seal ei kogunud uus liturgiakord muutmiseks ja kehtestamiseks vajalikku 2/3 häältest (poolt oli 47 ja vastu 35 hääletanut). Aastal 2008 otsustas piiskoplik nõukogu kehtestada kaks jumalateenistuse korda: nii agenda 1951. aasta versiooni kui kirikukäsiraamatu (2009). 

Nii on juba üle kümne aasta olnud Eesti kogudustes kasutusel kaks erinevat jumalateenistuse korda, lisaks väga erinevad nn vahevariandid. Tänases arutelus saavad sõna piiskop Joel Luhamets, kelle Tartu Pauluse koguduse õpetajaks olemise ajal võeti kasutusele agenda ja käsiraamatu nn miksimise kord, õpetaja Vallo Ehasalu, kelle teenitavates kogudustes peetakse jumalateenistusi agenda korra järgi, ja Tallinna piiskopliku toomkoguduse abiõpetaja Joel Siim (koguduses on kasutusel uus kord). Millised on vana ja uue korra plussid ja miinused? Kumb neist on parem? Või on hoopis kõige parem segu neist kahest? Sellele võime mõelda, lugedes auväärt vaimulike mõtteid.

Kaido Soom,

ajalehe Eesti Kirik teoloogiline konsultant

Käsiraamatu uus liturgia:   toomkiriku liturgiline elu

Joel Siim,

Tallinna piiskopliku toomkoguduse abiõpetaja, 

EELK liturgiakomisjoni liige

Liturgiauuendus algas Tal­lin­na toomkirikus juba enne, kui mina kiriku ja liturgia juurde jõudsin. Seetõttu tuleb liturgiauuenduse „koiduaja“ kohta toomkirikus küsida nendelt, kes olid omal ajal uuenduse juures. Saan kirjeldada seda, mida uuenduse sisseviimine on endaga kaasa toonud ja mida olen toomkirikus teenitud kahe aasta jooksul võinud täheldada. 

Järgnevas kirjutises märgivad mõisted „missa“ ja „missakord“ jumalateenistust armulauaga ning selle korda sõltumata raamatust, mille alu­sel seda peetakse, ning „preester“ vaimulikku, keda tavaliselt kutsutakse kirikuõpetajaks.

Toomkirik EELK peakirikuna on teiste kirikute kõrval ainulaadses seisundis ja palju sellest, mis on toomkirikus oluline, ei pruugi seda olla mujal. On neli põhilist aspekti, mis kujundavad toomkiriku liturgilist elu (vaata infokasti).

Tallinna toomkirik on

• EELK peapiiskopi kirik. Peapiiskop ordi­neerib toomkirikus ametisse kõik EELK preestrid. Peapiiskopi juhtimisel toimuvad toomkirikus sageli rahvusvahelised üritused, kus jutlustavad või teenivad kaasa vaimulikud väliskirikutest. Sageli on need üritused oikumeenilised. Toom­kirikut kui EELK peakirikut külastavad vä­lisriikide juhid (viimati 2019. a suvel Taani ku­ninganna Margrethe II). Liturgiauuendus on EELKs lähtunud rahvusvaheliselt tuntud põhimõtetest ning missa kord sarnaneb väga suu­res osas paljude luterlike (ning ka teiste lääne­kristlike konfessioonide) missakordadega kogu maailmas. See muudab kergemaks väliskülaliste kaasateenimise olukorras, kus keel on võõras;

• toomkoguduse kodukirik. Toom­kiri­kusse koguneb korrapäraselt hulk koguduse n-ö realiikmeid kuulama Jumala sõna ning saama osa sakramentidest ja talitustest. Eriti talituste osas annab liturgiauuendusena sün­dinud käsiraamat laialdasi valikuvõimalusi ko­haste kirjakohtade ning palvete valimisel;

• Tallinna toomkooli kirik. Siin toimuvad olulisemate kirikupühade palvused ning õppe­aasta ava- ja lõpuaktused. Koolipalvuste liturgia on äärmiselt lihtne, sisaldades seejuures pal­vuse olemuslikke osi: algustervitus, püha­kirja­lu­gemised, vaimulik mõtisklus, eest­palved, õn­nis­tamine;

• oluline turismiobjekt. 2020. a on olnud selles osas erandlik, kuid varasematel aastatel on ennekõike turistidele mõeldes korraldatud iganädalasi õhtupalvusi eesti ja inglise keeles.

Need neli mainitud aspekti on sageli oma­vahel tihedalt põimunud ja neid tuleb silmas pidada erinevate jumalateenistuste ning pal­vus­te ettevalmistamise ja pidamise juures. Sel­le juures on asendamatu liturgiauuenduse tu­lemusena sündinud ja 2009. a ilmunud „Jumalateenistuste käsiraamat“, mille peatükid võimaldavad korraldada nii ülipidulikke piis­koplikke missasid kui ka äärmiselt lihtsaid palvusi n-ö pereringis.

Probleem ei ole minu arvates hoolikalt ning läbimõeldult korraldatud liturgiauuendus ko­gu­duses, vaid erinevate missakordade mee­le­valdses kombineerimises. Olen korduvalt kuul­nud arvamust, nagu tähendaks liturgiauuendus seda, et iga kogudus teeb endale meelevaldselt ise missakorra. Seetõttu sattuvat koguduseliikmed segadusse ning enam ei olevat võimalik osaleda teise koguduse jumalateenistusel. Liturgiauuendus ei tähenda kindlasti seda. 

Olen nõus, et „Jumalateenistuste käsiraamat“ võimaldab teatud missaosi kujundada erinevalt (näiteks Kyrie paigutus, koraalide arv, kirikupal­ve ülesehitus), kuid variantide hulk on lõplik. Uuendus tähendab seda, et ühes koguduses kujundatakse välja enda kord selles mõttes, et lepitakse kokku, milliseid variante korrapäraselt kasutatakse. See nõuab teatud kulutusi, näiteks missavihikute trükkimine (eeskujud on EELK siseveebis saadaval), kuid need kulutused ei ole üle mõistuse suured.

Lahenduseks kujunenud olukorras on minu arvates see, et kogudustes, kus on jumala­teenistuslikus elus pooleli üleminek käsiraamatu korra juurde, minnakse protsessiga mõistliku aja jooksul lõpule, ja kogudustes, kus on kasutusel agenda, lõpetatakse agenda materjali kombineerimine teise ainesega ja võetakse kasutusele puhtalt agenda missakord (näiteks see, mis on toodud KLPR lisas, sest praegustes oludes ei ole mõeldav agenda järgi pidada jumalateenistust nii, nagu selle rubriigid algselt ette näevad).

Vana hea agenda kiituseks

Vallo Ehasalu,

Elva koguduse õpetaja,

Valga praostkonna abipraost

EELK vana jumalateenistuse kord teeb meist osakese ko­d­u­maisest vaimsusest. Lu­ter­lus on olnud siinmail juba 394–503 aastat ja jumalateenistus kindel koostisosa luterlase elus. Vana liturgia oma laulude, palvete ja jutlusega esin­dab just seda siin kujunenud liturgiat, mil­lesse on puhutud õige Vaim Wittenbergis, kus Martin Luther ise kirikus käis, sealt on see tulnud järjepidevalt, väheste muutustega meieni. 

Sellele on väidetud vastu, nagu oleks uus litur­gia kuidagi ikka ka vana ja nagu oleks vana litur­gia ka ise muutunud. Seda ei pea ma põhjenda­tuks. On ju vana liturgiat kandnud suured Saksa­maa osad, lisaks Läti ja Eesti), see esindab kogudus­te ja ülikoolide koostöös kujunenud liturgiat, mille käigus on üha uuesti toodud esile luterluse sisu, pandud seda üha uutesse vormidesse ning seejuures koguduste ja ülikoolide koostöös ka muutustes tõetruuna alal hoitud.

Seda ei ole võinud mõjutada ei katoliiklus ega uuemad reformatsiooni suunad, kuna alati on luterlastel olnud piisav kogudustes juurdunud ja akadeemilise haridusega dialoogis olev vaimsus. Võõrmõjud on osutunud ülearusteks, sest meil on olnud endal õpetus järjepidevalt alates reformatsioonist. 

Uus liturgia seevastu on selgelt teiste konfes­sioonide mõju meie õpetusele, alluv moodidele ja kirikutevahelistele kokkulepetele. Meie kants­lid, kateedrid ja kodud ei ole mujalt sisse toodud liturgiat toetanud, mis küll ei tähenda, nagu poleks EELKs tihti avaldatud soovi mõtestada meie kirikuelu ümber näiteks katoliku või angli­kaani õpetuste kohaselt.

Kui mõtleme oma esivanematele, kes on kõndi­nud kirikuteed oma taludest kaugele, kus kõrgub torn, siis on olnud just meie vana liturgia see, millel nad on osalenud. Siin on olnud ka vastasmõju, talutares vennastekoguduse palvetund, kirikus luterlik liturgia. Kui vaatame oma kihelkondade suurmehi, siis tihti on need kirjanikud ja teadlased olnud oma põhitöölt just pastorid, kes on pidanud luterlikku jumalateenistust.

Vana liturgia on sügavalt konfessionaalne. Võiks küsida, milleks luterlus, kas ei võiks olla kristlane ilma piirava konfessioonita? Kuid selleta satub inimene teise konfessiooni mõ­ju­tuste alla. Luterlus aga on väga sügavalt ammu­tav koolkond kristluses. Mis on meie usus vähe­oluline, sellele ei pööra see tähelepanu, mis on oluline, sellele see süveneb. 

Moeteoloogiate asemel on luterlastel evan­gee­lium. Võib öelda, et põhiline osa piibliteaduste aren­gus on olnud just luterlaste ja reformeeritud kristlaste kantud. Ja seesama dialoog Piibli sõna ja selle ajakohaste tõlgendusmeetodite vahel on kõigepealt leidnud aset luterlikes kantslites ja õppetoolides.

Kuid kui mitte olla nii välistav, näha liturgiat ava­tud liturgiana, koos uuendustega, siis kas võiks luterlikku elutunnetust panna ka uue litur­gia sisse – osaledes missal mõelda ikkagi lu­ter­likke mõtteid? Kuid liturgiauuendus ei ole keele tänapäevaseks tegemine, ka mitte sümbolikeele. Uus liturgia toob kaasa muudetud mõttemaailma liturgia ümber. 

Näiteks kui luterlikus liturgias ei tehta vahet, on keegi diakon, õpetaja, praost või piiskop, see on vaid kokkulepe, siis uus liturgia kinnistab ühe vaimuliku nimetuse just teatud omaduste külge. Näiteks et diakon ei tohi pühitseda armulauda, ja armulauast saab nagu liturgia juriidiliselt siduv või müstiline punkt. Nii toob uus liturgia kaasa võõra õpetuse. Ning kui vana liturgia ja luterluse kohta öeldakse, et võtame seda vabalt, siis võõrad õpetused on liturgiauuenduses juba kivisse raiutud. 

Edasi, vana liturgia on lihtne, jagatud laulude abil kolmeks, erinedes uuest liturgiast, kus lau­lu­de vahelise sisu asemel on liturgia suunatud armulaua kui kõrgpunkti suunas. Luterlikus litur­gias loob jumalateenistust kogudus, laulude va­hel on võrdse tähtsusega palve, Piibel, jut­lus, armulaud – Jumala antud osa liturgiast. Raamis­tus keskendub Jumala sõnale. 

Kahe liturgia kokkumiksimine: hinnates liturgias uut ja vana

Joel Luhamets,

piiskop

Kirikuelus on liturgilistel uuen­dustel olnud alati loo­­­mu­lik koht. Pidevalt on otsi­tud jumalateenistuse kul­ge­mise selgust, loogikat, pi­­­­­du­­­likkust, arusaadavust jne. Samas on hinnatud väljakujunenud vor­mi­de pü­­simist, mis võimaldab häirimatult jumala­tee­nis­tuse sisusse süveneda. Jumala­teenistuse areng pikema seisaku järel on teinud viimastel aasta­küm­netel pikema hüppe ja sellega on tekkinud pinge vanema ja uuendatud jumalateenistuskorra vahel.

Vahel on mindud ka seda teed, et jäädakse vanema korra juurde ja lisatakse mõningaid elemente uuendatud korrast. Minu praeguses kodukoguduses Tartu Pauluses on seda just kasutatud. Selle õigustamiseks esitan alljärg­ne­valt mõned mõtted.

Jumalateenistuse alustamine algussalmidega juhatab kohe algava jumalateenistuse teema juur­de ja annab ka jumalateenistusele kui koguduseelu nädala kõige tähtsamale sünd­mu­sele pidulikkuse. Sellega on säilinud kohe ju­ma­lateenistuse algul au andmine Jumalale ja ko­guduse vastus, mis algab sõnadega „Nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb …“. See osa puudub uuendatud korras.

Vanemas korras on pihi osa rõhutatum. Selle an­navad pihikõne, pikem patukahetsuspalve ja armukuulutus pärast koguduse palvet „Issand, halasta, Kristus, halasta, Issand, halasta“. Armukuulutuse viimine selle lauldava palve ette küll rõhutab seda, et me inimesed oleme jätkuvalt patust rikutud, kuid minu tunde järgi vajame kindlamat selgust selles, et Jumal on armuline ja meie patud on meile tõesti andeks antud.

Usutunnistuse viimine jutluse järele on põhimõtteliselt loogiline, kuid vähendab kantsli salmi kaalu ja jätab vähem ruumi jutluse sõnumi kinnistumiseks. Usutunnistus on kaalukas osa jumalateenistusest, mis eeldab täielikku süve­nemist sellesse.

Teated peaksid olema kirikupalve ees ja peaksid puudutama seda, mille pärast tuleks palvetada. Loo­mulikult ilmalikud teated peavad olema juma­la­teenistuse järel või veel parem kiriku värava juures.

Uuendatud kava on tunduvalt kahandanud ka lahkunute mälestamise osakaalu. Teenisin koguduses, kus mälestamiste osa oli väga suur, mis elavdas ka jumalateenistusest osavõttu. Selle uuenduse sisseviimine oleks kindlasti pidurdanud koguduseelu. Jumalateenistusel on suur roll sugupõlvedevahelise keti tugevdamisel.

Armulauapalvete rikkus uuemas korras toob armulaua osakaalu võimsalt esile. Kui aga terve jumalateenistus on suunatud sõna ja sakramendi rõhutamisele ja vastuvõtmisele, siis armulauale pööratav tähelepanu ei ole enam proportsioonis sõna osaga ega ülejäänud jumalateenistusega. 

Mul on tunne, et puldi toomine suhte­li­selt tähtsale kohale jumalateenistuses vähen­dab altari ja kantsli kaalu. Sellega saab jumala­tee­nis­tuses koguduse osaduslikku poolt rohkem rõhutada. Tähelepanu võibki aga liikuda inim­li­ku­le koosolemisele ja püha Jumala ees seismise tunnet ei pruugi tekkida.

Kõik need mõtted on rohkem emotsionaalset laadi. Õpetuslikust seisukohast on nii uuem kui vanem jumalateenistuskord igati head. Vaidlused nende pooldajate vahel on samuti kantud emotsioonidest. Ilmselt tuleb ühise korra saavutamiseks läheneda teineteisele hellalt ja mõistvalt, et Jumala hea ja armuline Vaim saaks meid juhatada elu tasastele teeradadele. 

---

Jumalateenistuse korraldamise alused

Agenda 1951. aasta trükk

Kirikukäsiraamatu 2009. a trükk, mis sisaldab neli erinevat raamatut:

I osa: Jumalateenistuste käsiraamat (fotol)

II osa: Lugemiste raamat

III osa: Talituste käsiraamat

IV osa: Pühitsemiste ja õnnistamiste käsiraamat

Piiskoplik nõukogu lubas 2008. a mõlema teenistuskorra kasutamise EELKs