Lipu pühadus ühendab kiriku ja kooli

Eesti lipu päeva tähistamise eel käisin Nõos, meie lipu- ja kiriku- ning haridusloos olulise tähtsusega paigas. Kolmandat aastat tähistavad Nõo põhikool, reaalgümnaasium ja kogudus ühiselt Eesti lipu päeva ning ühtlasi kooliaasta lõppu. Kaks kooliperet marsib lippude lehvides rongkäigus kirikuaeda, kus väikse kontserdi ja palvega austatakse meie riiki ja lippu.

Reaalgümnaasiumi direktor ja vallavolikogu esimees Jaanus Järveoja argumenteeris pidupäeval Eesti lipu iseloomustamiseks kasutatavaid ülivõrdeid malemänguga. Malemängus on kõige tugevam nupp kuningas ja teistes keeltes järgmisena kuninganna või nõuandja, eesti keeles on selleks lipp. Seepärast on sinimustvalge teiste lippude seas väärikaim ja ilusaim ning meie peame teda iga päev austama.

Kõik koos
Nõo muusikakooli noored rõõmustasid kohalolnuid muusikaga nagu ka Nõo kiriku meesansambel. Loomulikult tuli ettekandele Martin Lipu ja Enn Võrgu lipu laul ning meesansambli ja noorte ettekantuna täitis just seda tühimikku, mida oma tervituses mainis luuletaja Hando Runnel: tänapäeval ühendab vaid väike protsent inimesi mineviku tulevikuga.
Nõkku lipu 132. aastapäeva tähistama oli tulnud inimesi ka kaugemalt. Tartust oli kohal 93aastane Tamara Poola, kes kõneles, et on Nõo kirikus leeritatud ja käib praegu Pauluse kirikus jumalateenistustel. Kirikuaiast leidsin rahva seast Rein Taagepera, kes oli tulnud  vanavanemate ja vaarvanemate haudu korrastama. Küsisin, mida tähendab tema jaoks sinimustvalge lipp. Rein Taagepera jäi vaikseks ning enne, kui ta kosuda suutis, läksid ta silmad  märjaks.
«Lipu laul tõi mulle meelde, kuidas 70 aasta eest seisis mitukümmend eesti last ja noort igal pühapäeval ümber lipumasti Hanau põgenikelaagris Saksamaal. Seal oli ligikaudu tuhat eesti põgenikku. Igal pühapäeval laulsime, skaudi- ja gaidivorm seljas, «Eesti lippu». Juhtus nii, et mida rohkem aeg edasi läks, seda rohkem hakkasime laulu venitama. Iga rida läks üha aeglasemalt, kuni tüdrukud läbi murdsid ja hakkasid kiiremini laulma,» meenutas ta.

Naabrid sajanditeks
Väikeste paikade võlu on selles, et kõik tunnevad kõiki. Nõol on olnud see õnn, et sinna on aegade jooksul sattunud elama palju andekaid inimesi. Paika mainiti esmakordselt 1319, sealne ainulaadne ja hästi säilinud pühakoda pärineb 13. sajandist. Juba 1686 rajati Nõkku talurahvakool ja teadaolevalt oli 17. sajandi lõpus 70% täisealistest elanikest kirjaoskajad. Rahvusliku liikumise ajal 19. sajandil sattus Nõkku paari­kümneks aastaks tööle kooliõpetaja ja helilooja Aleksander Lätte (1860–1948) ja veelgi kauemaks vaimulik Martin Lipp (1854–1923).
Viimaselt ilmus 1897 luulekogumik «Kodu kannid», kus trükivalgust nägi viiesalmiline luuletus «Eesti, Eesti, ela sa!». Veerand sajandit hiljem, 1922 tegi nooruke Enn Võrk (1905–1962) sellele viisi ja sestpeale teame seda kui «Eesti lippu». Lauluna on sellel kolm salmi.
Tuntud nõolastest ei saa mainimata jätta heliloojat Eduard Tubinat (1905–1982), kes oli 1920ndatel Nõo algkoolis matemaatika- ja füüsikaõpetaja, juhatas Nõo segakoori ja oli kirikus organist.

Sild minevikust tulevikku
Aga nii, nagu ei olnud noorukesel riigil pikka iga, tuli raske aeg ka iseseisvuse sümbolil, sinimustvalgel lipul. Siiski läks hästi, sest 1941 said kolm tudengit, Eesti Üliõpilaste Seltsi korporanti Eesti Rahva Muuseumist kätte ajaloolise Eesti lipu ja see peideti metallkarbis Vaimastverre perekond Auna kodutallu korstna vundamendi alla.
Üks lipu päästjatest oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige Harald Tammur (1917–2001), kes pärast Stutthofi koonduslaagrit ja nõukogude vangilaagreid – kokku umbes kümmet aastat repressioone – tuli kodumaale, ordineeriti 28. oktoobril 1954 vaimulikuks ja asus ametisse Nõos. Lätte tänava viletsas majas elas ta veerand sajandit. Praegu seda maja enam ei ole. Polevat sellel vundamentigi olnud ja talvel olnud maja väga külm. Seda kohta märgivad praegu vaid õunapuud. Eesti kirikuloos legendaar­ne mees tundub olevat üsna unustatud. Ei leia tema nime «Eesti entsüklopeediast», ka mitte elulugudele pühendatud 14. köitest.
Usun, et lipupäeva tähistama kogunenud koolilaste hulk oleks Tammurit kindlasti rõõmustanud. Kuidas võikski teisiti olla mehega, kelle juurde kogunesid nõukogude ajal igal aastal 5. aprillil EÜSi vilistlased tähistama seltsi aastapäeva. Siis oli ühtlasi Haraldi teise abikaasa Linda Libese (1916–2009) sünnipäev. Nii meenutab Haraldile naabriks saanud Kalju Aigro vanem tütar Helge Allika. Seega elasid teine teisel pool teed kaks õpetajat, üks kirikuõpetaja, teine kooliõpetaja. Kalju Aigrost (1921–2011) sai kolmekümneks aastaks koolidirektor ja Nõo koolist üks reaalainetes tugevamaid koole Eestis. Direktori mälestuseks on kooli juurde viivale teele antud tema nimi.

Sisaliku jälg kivil
17. aprillil 1988 tõid Tartu muinsuskaitsepäevadel avalikult rahvusvärvid välja Margus Kasterpalu, Eerik-Niiles Kross ja Tiit Pruuli. Tahtnuksin kirjutada, et maailmarändur Pruuli oli Nõo poiss, aga lõpetanud on ta Tartu 2. keskkooli. Eks ma võta siis julguse öelda, et ta on Kalju Aigro poiss, sest teenelise pedagoogiga hüvasti jätma Otepää kirikusse ta tuli.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991 tõi perekond Kork ajaloolise lipu peidupaigast välja ning andis selle 1992. aasta algul üle üliõpilasseltsile. Nüüd on see taas hoiul Eesti Rahva Muuseumis. Kaks naabrit, Harald ja Kalju, suhtlesid Nõo-aastatel tihedalt, arutasid maailma ja Jumala asju. Kuna ükski asi ei juhtu ilmaasjata või juhuslikult ning sisaliku teegi jätab kivile jälje, nagu ütleb kirjanik Karl Ristikivi, usun, et neil on kogetav mõju praegugi.
Kui koolijuhi vanemat tütart juba mainisin, siis noorema tütre, Mustamäe linnaosa vanema Helle Kalda nimi on meie lehes äramärkimist leidnud korduvalt seoses uue rajatava kirikuga. Võib öelda, et meie riik on nii tugev, kui tugevad on tema koolid ja kirikud, kui tugev on tema rahvas. Minevik ja tulevik on omavahel seotud rohkem, kui me sageli igapäevaselt märkame.
Rita Puidet

Eesti lipp
Sinimustvalge Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu pühitses Otepääl 4. juunil 1884. aastal Rudolf Kallas. Riigilipuna võeti see kasutusele 21. novembril 1918.
Lipp toodi avalikult taas välja aastal 1988 ja heisati rahvuslipuna Pika Hermanni torni 24. veebruaril 1989 ning riigilipuna võeti ametlikult kasutusele 7. augustil 1990.
Laulu «Eesti lipp» sõnade autor Martin Lipp oli Nõo koguduse õpetaja aastail 1884–1923.