Lilledest õitsev Lätimaa

Võib läbi käia palju kaugeid maid ja mitte kordagi sattuda Lätti, kuhu omal ajal käis Võru-Alūksne buss ja kaubareisid Lätimaale olid tavalised. Eesti Kiriku lugejate seekordne suvereis 17.–20. juulini viis meid just lõunanaabrite juurde.
Tahaks kohe alguses tänada meie reisi suurepärast giidi, Riia eesti kooli õpetajat Aiva Plaucat, kelle hea juhtimiseta oleks paljustki ilma jäänud.
Piirilinn Valga tundus pilves hommikul tusane. Kolm kohalikku keelt, kaks raha, äsjakadunud piir ja ühed madalaimad kinnisvarahinnad. Valga Jaani kirikus, mis alles ootab euroraha toel 20miljonilist remonti, pidas lühikese palvehetke õpetaja Heino Nurk, kes oli meie reisi kap­laniks neljal päeval. Esimene Läti kirik, kuhu jõudsime, oli Valka Katariina kirik, mis on tänaseks hästi korda tehtud ja saanud noorte koguduseliikmete rahalise abiga moodsa maakütte.
Läti võttis vastu vihmaga
Valmieras, kus kohtusime reisijuht Aivaga, kimbutas meid vihm, välja ilmusid keebid ja vihmavarjud. Võimas Valmiera kirik jättis kõrgusesse pürgiva mulje, soovijad said ronida torni. Jalutasime Valmiera muuseumi õues ja imetlesime jõeäärsest paviljonist vaateid Gauja (Koiva) jõele. 27 000 elanikuga Valmiera on tähtis rajoonikeskus, kus muu hulgas asub üks kolmest Läti teatrist, mis on väljaspool Riiat. Valmiera teatris töötav Jaanus Johanson (Püha Vaimu koguduse abiõpetaja Valdek Johansoni vend – toim) tõlkis läti keelde ja tõi lavale Kivirähu «Eesti matuse».
Valmiera-Cēsise maantee kulges kaheksa korda üle raudtee. Selle tee äärde on istutatud õunapuid, mis kevadel rõõmustavad õiteilu ja sügisel punavate õuntega. Cēsise loss, mis oli Liivimaa ordu tugevamaid kindlustusi, jätab vägeva mulje tänapäevalgi. Cēsis oli ehitud Lätile nii tüüpiliste lilleseadetega igas variandis.
Cēsise Püha Jaani kiriku altarimaali «Ristilöömine» on noorena maalinud Johan Köler.
Läti kunagine president Ulmanis on öelnud, et Lätis on kaks pärli – Cēsis ja Kuldīga. Võluva linna keskuses seisab Saaremaa dolomiidist tehtud Vabadussõja mälestusmärk, millel ka eestikeelne kiri. Cēsise lähedal külastasime nn orelikaljusid ehk kõrget liivakivipaljandit maalilise jõe kallastel, mis meenutas meie Taevaskoda.
Äratundmisrõõmu ka – Sigulda kepid
Alates Siguldast, mida on nimetatud ka Läti Šveitsiks, saatis meid reisi lõpuni päikesepaiste. Siguldas jalutasime vürst Krapotkini imeilusa lossi aias. Lossi taga orunõlval aga seisid mõõgavendade kindluse müürivaremed, mille õues tegutseb suveestraad. Üle kauge oru paistis kindlusenõlvale Turaida loss punase peatorniga, kus omal ajal asus Liivimaa vanem Kaupo.
Sigulda sümboliks on kõvera otsaga lakitud kepp. Arvatavasti on kepitraditsioon alguse saanud Gutmani koopa järgi. Suure liivakivist Gutmani koopa ees armastanud Siguldas puhanud saksad jalutada ja küllap jalutamise tarbeks hakati ka neid Sigulda kepikesi tegema ja müüma.
Turaida loss on riikliku muuseumina tegutsev külastuskeskus Sigulda külje all. Kitsukestest ringtreppidest ülesronimine oli tõeline katsumus, aga ülalt avanev vaade tasus vaeva igati ära. Turaida puukirikus on ametis naisvaimulik (Lätis naisi tänase seisuga ei ordineerita). Turaida muuseumiala ilmestasid alleed, muruväljakud, kivikujud ja õunapuud. Turaida on lätlaste armastatud jalutuspaik läbi suve.
Õhtusse jõudva päeva lõpetas romantilise Krimulda maakiriku külastus, kus enam jäi meelde labürint, 11 kontsentrilise ringi abil laotud keerdtee. Labürint, mille turist võib läbi kõndida, sümboliseerib inimese keerukat teed Jumalani jõudmiseks. Krimulda kiriku lähistel on vanem Kaupo väidetav matmiskoht.
Kiirvisiit Riiga
Riia linnaga tutvumiseks jäi teise päeva hommik. Kiiresti-kiiresti, ja ikka jäi see või teine paik nägemata. Riia on oma nime saanud Rīdzene jõe järgi, mis tähendab ‘looklev’. 19/20. sajandi vahetusel linn paisus väga tugevasti, vajati palju just lihttöölisi. Riias oli ka suur eestlaskond, eestlased elasid Daugavast põhja poole jäävates puitmajades.
Riia oli omal ajal peaaegu metropol ja Riia toomkirik on suure ajaloolise väärtusega. Kui ühendati Läti põlised alad Vidzeme, Latgale, Kurzeme (Kuramaa – toim) ja Zemgale ning tekkis Läti riik, sai Riiast pealinn. Meid üllatas, et Riias on lätlasi ja venelasi umbes võrdselt 42–43%. Tänases Riias on ajalooline läbi põimunud turismiäriga. Tänavamuusikud olid igatahes sedavõrd osavad, et eestlaste ilmumisel hakkas kohe kostma Eesti hümn «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm».
Kodusena tunduv Kuramaa
Edasi sõitsime Kuramaale, tasane ühetaoline maastik pisut uinutas. Jaunmoku (Uuepõllu) loss Kuramaa maaliliste viljapõldude vahel meenutas oma metsa-, jahindus- ja loodusmuuseumiga meie Sagadi mõisakeskust Lääne-Virumaal. Alumised ülimalt kaunid eluruumid panid küll imestama, mida inimesed suutsid ehitada ja luua, enne kui sõda selle hävitas.
Enne Kandavat jäid Pūre firma kuulsad õunapuu- ja marjaaiad. Pūre mahlu turustatakse paljudes ümbritsevates riikides.
Sabile linn on kuulus oma viinamarjaistandiku poolest, viljeldakse päris Läti oma viinamarjasorti. Sabile on Läti mustlaste pealinn, 5% elanikest mustlased. Sabiles, kus peatusime, nägime omapärast vaatepilti. Linnakese keskel tee ääres terve plats täis kaltsudest tehtud nukkusid, väikseid ja suuremaid, kümneid ja kümneid. Sabile järel käisime vaatamas Abava jõe juga, mis eelmisel aastal nähtud Kokkola kosega võrreldes oli väikene.
Meri, sadam ja lilled, ikka lilled
Teisel õhtul jõudsime Kuramaa südamesse Kuldīga linna. Kuldīgas nägime esmalt kuulsat kuue kaarega silda ja Venta jõe juga, mis Baltimaade laiem. Kuldīgas toimusid sel reedeõhtul linnapäevad, raekoda oli kunstmuru ja lilleõitega dekoreeritud ning linnas kära palju. Meie saabumisel toimus iga-aastane jooks mööda madala jõe põhja, mida määratu rahvahulk kallastelt jälgis.
Keskajal oli Kuldīga Kuramaa hertsogiriigi pealinnaks. 1945. aastal, kui alistus Kuramaa kott, oli Kuldīga keskseks kogunemiskohaks ja Kuldīga lossis elanud Vene ja Saksa kindralid kõrvuti.
Kolmas päev kulus tervenisti Ventspilsi linnale. Pils tähendab läti keeles lossi ja Venta on linna läbiv suur lai jõgi. Kogu linna elu on läbi ajaloo seotud sadamaga, siit Venta jõe suudmest läksid kaugetele meredele juba hertsogi laevad. Sadamakraanade rägu, terminalid ja hoidlad ning raudteede võrk ümbritseb mitme kilomeetri ulatuses jõekaldaid.
Seda oli hea jälgida, kui tegime huvireisi jõelaevaga Herzog Jēkabs. Külaliste jaoks ilmestavad Ventspilsi suured lehmakujud: hõbedane merelehm, must torukraaniga naftalehm, hiiglaslik reisilehm, sinine lehm lõunamuulil jne. Sadama lähedal on ülimalt moodne reisijate terminal, kust käib regulaarne laevaliin ka Saaremaale Mõntu sadamasse.
Jalutasime lõunamuuli tippu, arvata üle kilomeetri maad. Uus nägemine olid nelja otsaga haralised betoonkindlustused muuli kaitseks tormide korral. Neid betoontõkkeid oli kraanaga lihtsalt tõstetud merepoolsele küljele hästi palju. Ei saa ju laadida laevu, kui sadamas on väga suur kõikumine. Merepargis jalutasime mööda Ankrute rada.
Vabaõhumuuseumi tõmbenumbriks sai sõit rohelise kitsarööpmelise rongiga. Susla vilistas, tossutas, vedas kolme vagunit ja ühe lati eest võis igaüks üle kilomeetri pika tiiru sõita. Miks ei võiks meilgi Eestis selline atraktsioon olla?
Vabaõhumuuseumis olid lätlased lilledest lausa kalad kujundanud, traatkarkass sees. Lilleseadeid ja lillekujusid oli küll väga palju. See on üks kindel element, mis Läti reisist meelde jäi. Isegi puukuuridel rippusid lillekorvikesed kusagil üleval.
Tervistav väävliveeallikas
Neljandal hommikul alustasime tagasiteed Riia suunas. Teele jäi Ugale maakirik ja imeline 300aastane orel, kus inglid pillihelide peale liikuma hakkavad. Ugale vanas pastoraadis tegutsev orelitöökoda oli puhkepäeval. Üheksa mäe linnas Talsis piirdusime bussiekskursiooniga. Talsi nimetus tuleb vanast liivlaste sõnast «talossen» – talumaja. Selles rohelises linnas tehakse Talsi juustu, mis ka Eestis müügil.
Talsi linn tähistab tänavu 777. aastapäeva. Talsis töötas pastorina Karl Ferdinant Amenda, kes oli olnud varem Beethoveni sõber ja tema laste õpetaja.
Enne Jūrmalat keerasime Ķemeri rahvusparki, mis laiub 38 000 hektaril. Sissesõidutee ääres kõrgusid üle metsa üheksakorruselised tühjad betoonkarkassid. Need olla üleliidulise sanatooriumi hooned, mis lõhutud ja rüüstatud. See üllatas.
Ķemeris võis igaüks käsi ja nägu loputada väävlivee allikast. Kord jäänud üks mõisnik arstile võlgu ravi eest ja võla katteks kinkinud tohtrile väheväärtusliku soise maa-ala. Arst aga leidnud väävliveest tõhusa ravitoime.
Riialased Jūrmalasse, eestlased Lidosse
Jūrmala laiub pikalt mööda Riia lahe rannikut. Et oli soe pühapäev, nägi teeäärtes aina autosid ja mändide vahel suvitajaid. Kõige kitsamas kohas on rannikuriba mere ja Lielupe jõe vahel vaid 200 meetrit.
Mida edasi Riia poole, seda tavalisemaks muutus pilt, mida ma pole kunagi varem näinud. Meile tuli vastu autode lõppematu tuledemeri. Kolmelt-neljalt realt oli tee tihedalt täis autosid, mis liikusid aeglaselt edasi või seisid hoopis. Pudelikaela tekitas Jūrmalasse sissesõidu eest ühe lati tasumine. Kallis pühapäev kulub niimoodi enne ära, kui riialane mereranda jõuab!
Riias oli paar tundi aega, et vabaajakeskuses Lido (veski) ringi vaadata. Lido omanik olla lapsena Siberis kannatanud inimene, kes tõotanud, et kunagi peab tal nii palju süüa olema, et seda jätkub kõigile. Lillepärgadega rahvuslikes riietes neiud teenindavad külastajaid rikkalikes toidusaalides ja restoranides.
Lido-aias kõrguvad mitmesugused atraktsioonid, kiviktaimlad, näitusepaviljonid, müügikioskid, tiigikesed kaladega. Käsitööde ostmisele kulutasime viimased latid. Reis õpetas tundma Läti hinnataset: kuigi numbrid on väiksemad – algavad sageli 0, –, tundus hinnatase siiski pisut kõrgem kui Eestis.
Tagasiteel Valka läbi tavaliste maapiirkondade tundus Lätimaa üsna samasugune kui meie külad.
Aitäh korraldajaile ilusa reisi eest!
Rannar Susi

Loe ka Erich Talve artiklit «Meenutades aastakümnetetaguseid sündmusi» 10. lk.
Reisipilte saab näha EK kodulehel (www.eestikirik.ee, Pildigalerii).
Reisikaaslasel Piret Riimil on blogi, mida saab lugeda Misjonikeskuse kodulehelt.