Lestadiuslased on tõsimeelsed kristlased.

Elmar Reinsoo Pajala kalmistul Laestadiuse haual.

Reisijuhi Urmas Orase koostatud materjalis, mida igaühele välja jagati, võis lugeda, et «lestadiuslus on 19. sajandi keskel tekkinud luterlik äratusliikumine, mille liikmeid leidub põhiliselt Soomes, Rootsis, Norras, Põhja-Ameerikas, aga ka Eestis.»

Liikumine on oma nime saanud rootslasest pastori Lars Levi Laestadiuse (1800–1861) järgi, kes teenis praegusel Rootsi alal Kaaresuvanto ja Pajala kogudusi ja kes elu lõpul sugugi pole tahtnud, et liikumist tema nimega seostatakse. Laestadiuse hauda Pajala surnuaial me 1. juulil ka külastasime.

Lestadiuslastel on seurad, meil surnuaiapühad

Lestadiuslastel on neli suuremat haru: vanapärased lestadiuslased, lestadiusluse esik-lapsed, uusärganud ja Rahu Sõna. Nendel harudel pole mitte traditsioonilisi kirikuid, vaid palvemajad üle Soome ja mõnes neist me ka ööbisime. Tänu neile külalislahkuse eest!

Korduvalt on kokku kutsutud lepituskoosolekuid, kus on püütud lestadiusluse erinevaid harusid lepitada ja taasühendada, kuid seni pole see õnnestunud. Peale mainitud nelja haru nimetati veel evangeelseid lestadiuslasi, kes ei salli naispastoreid. Oma 150aastasele ajaloole vaatamata on lestadiuslus elujõuline ka täna.

Lestadiuslaste aasta suursündmuseks on ülesoomelised seurad (suurkogunemised), mis kestavad kolm-neli päeva ja osavõtjate arv küünib tuhandetesse. Seuradel peetakse vaheldumisi muusikaga hingelisi kõnesid, mis tõlgitakse kindlasti ka rootsi keelde. Meil oli võimalus osa saada ülerootsilistest seuradest Hietaniemis 1. juulil. Kõnede telk oli igatahes hiiglasuur ja kõned ise tulised ning hingelised.

Lestadiuslaste perekondades on üldjuhul palju lapsi ja seuradele kogunetaksegi koos lastega, keda seal oli tõesti rohkesti näha.

Meile, Eesti luterlastele, on selline seurade vorm tundmatu. Samas ei peeta Soomes erinevalt meist surnuaiapühasid, mille kohta soomlased küsivad, mis see on ja arvavad, et see on, Saksamaalt laenatud komme.

Aastahein korraga ette

Milliseid teadmisi kogusin teekonnalt? Oulu Ülikooli eesti keele professor Helena Sulkala, kes ise kuulub lestadiuslaste hulka ja kel on seitse poega, ütles oma esinemises muu hulgas: «Meie ei meigi. Oleme loomulikud.» Mulle meeldivad inimesed, kes on loomulikud. Lestadiuslaste seas võis tunda enese piiramist maailma lõbude suhtes.

Meie reisijuht Urmas Oras luges bussis lugusid lestadiuslaste raamatutest. Ühe lestadiuslaste juhtfiguuri, Juhani Raattamaaga seoses jäi mulle meelde lause: «Kes tahab olla maailma sõber, see on Jumala vaenlane.» Reisi järel arvan, et lestadiuslased on tõsimeelsemad, kirglikumad, innukamad kristlased kui teised. Kui nende käest küsida: «Kas sa oled lestadiuslane?», siis enamasti nad vastavad, et on kristlased või tõsiusklikud. Nemad tarvitavad jumalasõna suurtes annustes. Meie siin Eestis oleme harjunud tarvitama jumalasõna väikestes annustes.

Reisiseltskonnale meeldis hästi anekdoot aastaheinast, mille Urmas jutustas. Kirikus olnud kord üksainus külanaine. Pastor pakkunud, et teeme jumalateenistuse lühidalt. Naine öelnud, et kodus annab ta lambale ikka iga päev süüa. Pastor teinud siis pika teenistuse rohke liturgiaga. Pärast jumalateenistust sõnanud naine pastorile: «Ma annan lambale iga päev süüa küll, aga ega ma siis aastaheina ka korraga ette ei anna.»

Hietaniemis ühtainsat 70minutilist kõnet kuulates tekkis küll tunne, et terve aastahein anti korraga ette.

Metsarohelus ja korras kirikud

Mööda Soomemaad reisides paitasid silma Soome maastikud paljude väikeste heinaküünide (heinätalo), metsasalude ja veesilmadega. Kuigi puud on seal silmanähtavalt väiksemad kui Eestis, jäi mulje, et kogu Soome on meeldiva metsarohelusega kaetud.

Urmas Orase lugemises kordusid sõnad «ärkamine» ja «uusärkamine». Mõtisklesin bussisõidul, mismoodi toimub inimeses usuline ärkamine. Ka Laestadius koges 1844 usulist uuestisündi, kui ta kohtus lihtsa lapi naise Mariaga, kelle lapselik siiras usk avaldas pastorile sügavat muljet. Sealtpeale said Laestadiuse sõnad uut tulist kirge ja sütitavat lõõma.

Lugesin kunagi Aleksis Kivi «Seitset venda» ja pea ainus, mis mulle sealt meenub, on soomlaste jäärapäisus ja isemeelsus. No kuidagi ei suutnud see pastor neile vendadele midagi õpetada ega jäänud neile ka miski pähe. Aga lestadiusliku ärkamise käigus kallasid mõnedki viinakaupmehed oma nõud ümber ja nii mõnigi kraakleja pussikangelane nuttis nagu tall, kui oli usule ärganud.

Vanast külaõhustikust andis aimu Laestadiuse pastoraadi külastamine Karesuvandos. Ühesainsas kitsukeses palktoas veekogu ääres valmistas Laestadius ette oma kõnesid ja võttis vastu külastajaid. Meenutas meie Carl Robert Jakobsoni sauna Kurgjal.

Külastasime kümmekonda kirikut. Soome (samuti Norra ja Rootsi) kirikud on väga hästi korda tehtud ja välja ehitatud. Peaaegu igal pool on keskküte, korralik veevärk ja tänapäevased WC-d. Eesti kirikutel on veel pikk maa käia, et jõuda naabermaa Soome tasemele. Eestis leiab turist heal juhul kuivkäimla kusagil kiriku lähedal, kui sedagi.

Päike paistab südaööl

Soome riik on väga palju kulutanud korralike teede ehitamisele. Silma jäi hulgaliselt raudbetoonsildu mitmetasandilistes liiklussõlmedes. Katsu ehitada ükski selline sild! Ronides Soome teise mäe Saana harjale (1029 meetrit üle merepinna) tekkis tahtmatult võrdlus meie Munamäega, mis tundub hoopis väike kaljuse Saana kõrval. Ja maailma mastaabis pole Saana ka teab mis kõrge mägi. Siit järeldan, kui avar ja lai on kaljune Soomemaa väikese Eesti kõrval.

Põhjapolaarjoone ületasime Ylitornio ja Pello vahel 27. juuni õhtul. Paralleelist 66°33’ ülespoole esinevad polaarpäev (soome keeles yöta yö) ja polaaröö (kaamos), mis Lapimaa Soome osas on kaheksa nädala jagu pikad. Ekvaatori esmakordne ületaja pidi märjaks kastetama. Meie reisiseltskond jäi küll kastmata, kuid ostis innukalt suveniire Tuomaan Tupa kaubamajast.

Selsamal õhtul oli selge ilm ja kesköist päikest õnnestus ka pildistada Muonio jõe kärestikul. Pärast südaööd helistasin Eestisse. Kui poeg ütles, et kodus on pime ja sajab vihma, siis oli kontrast ilmne. Muo-nios kuulsime, et Lapi sõja ajal (sügissuvel 1944) põletasid väljatõrjutavad Saksa väeosad Muonio ümbruse maha. Muonios jäi põletamata ainult üks hoone, poolristikirik, mida sakslased olid sõja ajal kasutanud hobusetallina.

Paljudele jättis unustamatu mulje teekond Altasse läbi Põhja-Norra kaljumäestike. Kui kaljusein tõuseb otse tee kõrval mitmekümne meetri kõrgusele, siis see teeb ränduril olemise kõhedaks küll. Kuidas sellist teed, mis talveks suletakse, on üldse ehitatud? Nägime varingute vastu paigaldatud metallvõrke. Nägime, kui mitmepalgeline ja kaunipildiline on Looja maailm.

Nalja ka

Üks mõnus reis ei möödu ilma naljadeta. Olgu siinkohal toodud vaid paar lõbusat kildu lõpetuseks.

Episood pärast õhtupalvust.

Rannar: «Naised, minge nüüd Visanto kristliku leerikeskuse sauna.»

Urmas: «Kuum nagu põrgu.»

Urmas räägib bussis viimasel reisipäeval, et Laihias elavad väidetavalt Soome kõige ihnsamad inimesed. Turismimagnetiks on nn Laihia mündid – pikergused mündid, sest laihialane ei raatsi mitte kuidagi raha käest anda. Ühes Laihia peres surnud keset kõige kibedamat heinaaega ema ära. Mida teha? Matuste korraldamiseks pole hetkel aega. Mõeldud-tehtud, pandi ema jõkke, sest külmikuid veel ei tuntud. Heinaaeg sai mööda, vaja ema maha matta. Tõmmati keha jõest välja, aga oh õnnetust: ema külge olid end imenud silmud. Talurahvas ahhetas ja oigas: mis nüüd küll saab? Peremees leidis lahenduse – silmud ära tõmmata ja ema jõkke tagasi!

Täname kõiki korraldajaid vahva sõidu eest!

Rannar Susi