LELK liitub konservatiivsete luterlaste maailmaliiduga

Hiljutisel Läti luterlaste sinodil langetati otsuseid, millel on suur kaal kiriku välissuhete seisukohast.

Läti Evangeelse Luterliku Kiriku (LELK) kirikukogu nimetatakse üldsinodiks. Tavaliselt koguneb see üks kord nelja aasta jooksul. 2020. aastal toimuma pidanud LELK-i 28. sinod lükati pandeemia tõttu edasi ja peeti lõpuks tänavu 6. augustil Kuramaal Roja lauluväljakul. Seekordse sinodi otsustest pälvisid rahvusvahelist tähelepanu otsused lahkuda Euroopa Evangeelsete Kirikute Osadusest (EEKO) ning astuda Rahvusvahelise Luterliku Nõukogu liikmeks.

EEKO koondab enam kui sadat Euroopa kirikut, kes on allkirjastanud 1973. aastal sõlmitud Leuenbergi lepingu. Selle lepinguga loodi armulauaosadus meie maailmajao luterlike ja reformeeritud kirikute vahel. Hiljem on organisatsiooniga ühinenud ka Euroopa metodisti kirikud. EELK on EEKO liige 1975. aastast. Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu (RLN) on konservatiivsete luterlaste ülemaailmne ühendus, mis koondab umbes poolsada kirikut ligi kaheksa miljoni liikmega. Suurim ja tuntuim liikmeskirikutest on USA Missouri sinodi luterlik kirik. RLN-iga liitumine paneb küsima, milliseks kujunevad nüüd Läti luterlaste edasised suhted Luterliku Maailmaliiduga (LML) – teise ülemaailmse luterlaste ühendusega, mis koondab 75 miljonit kristlast 148 liikmeskirikust. Nende hulka kuuluvad seni nii LELK kui EELK. LML-i üheks asepresidendiks on praegu teatavasti peapiiskop Urmas Viilma ning uueks peasekretäriks valiti hiljuti EELK õpetaja Anne Burghardt. 

Palusime Läti sinodil tehtud otsuste tagamaid ja võimalikke tagajärgi suhetele LML-iga kommenteerida LELK-i välissuhete juhil Andris Krauliņšil. Andris Krauliņš: „1975. aastal, kui meie kirik allkirjastas Leuenbergi kokkuleppe, oli see peapiiskop Jānis Matulise (LELK-i peapiiskop 1969–1985. – Toim.) otsus. Polnud ei teoloogilist diskussiooni ega vaimulike konverentsi, konsistooriumi või sinodi otsust. Peapiiskop Matulise põhimure oli kiriku alalhoidmine Nõukogude okupatsiooni ja kiriku tagakiusamise ajal. Tänapäeval on seoses põlvkondade vahetumisega tuhmumas mälestused sellest, kui raske oli kirikul ellu jääda. Seetõttu polnud paljud otsused, ka Euroopa Evangeelsete Kirikute Osadust ja naiste ordineerimist puudutavad, mitte esmajoones teoloogilised, vaid suurest hädaolukorrast tingitud. 

Kui oluline see küsimus oli, näitab asjaolu, et 1990. aastate keskel ei teadnud meie kirikus enam keegi, et olime Leuenbergi liikmed. Lätis on reformeeritud kristlasi, ent väga vähe, seega pole liikmelisus selles meie jaoks väga oluline. Juba 1990. aastate keskel oli kuulda valjusid hääli, et me peame sealt lahkuma, kuid kuna meie kirikul oli palju teisi probleeme, millega tegeleda, ei võetud seda asja üles. Viimase 30 aasta jooksul on meie kirikus toimunud altarisakramendi taasavastamine. Kolmkümmend aastat tagasi pühitseti meie kogudustes altarisakramenti ainult kaks korda aastas. Kuid enne pandeemiat, 1919. aastal, oli ainult 6% meie teenistustest ilma armulauata. Nagu näete, on sellel meie jaoks väga oluline, kõrgelt hinnatud tähendus. Te teate tõenäoliselt, et oikumeeniline olukord Lätis on Eesti ja ka Leeduga võrreldes märkimisväärselt erinev. Läti katoliku, õigeusu ja luteri kirikud on enam-vähem sama suured. Suuruselt neljas on baptisti kirik. Meie oikumeenilised suhted teiste Läti kirikutega mängisid samuti rolli selle otsuse tegemisel. Kristuse reaalpresentsi küsimus on meie jaoks väga oluline. Selle ning apostelliku suktsessiooni kaudu oleme lähedaselt seotud meie maa katoliiklastest ja õigeusklikest vendade ja õdedega ning nõnda kogeme, et hoolimata oma erinevustest oleme üks Kristuse kirik.

Naiste ordineerimise küsimus ajendas meie lahkumise EEKO-st, sest 2016. aastal kritiseerisid paljud, teiste seas ka EEKO, meid teravalt otsuse pärast reserveerida ordineerimine tulevikus ainult meessoost isikutele. (Vastava otsuse võttis sel aastal vastu LELK-i 27. sinod. – Toim.) EEKO kirjutas meile tollal, et toimime täielikult Firenze ja teistel EEKO kohtumistel vastuvõetud resolutsioonide vastaselt. Kahjuks polnud meie kirikul alati raha kõigist kohtumistest, peaassambleedest jne osa võtta. Seetõttu pärast seda, kui 2016. aasta oli põhjustanud kirikusisese diskussiooni, kutsusime külla EEKO esindajad ning nüüd siis otsustasime lõpuks EEKO-st lahkuda.

Meie meelest ei mõjuta see otseselt meie suhteid partnerkirikutega. Suur osa meie partnerkogudustest on seotud Põhjakiriku, Hannoveri maakiriku ja Saksi maakirikuga, mis on kõik luterlikud regionaalkirikud, ning nendega oleme jätkuvalt seotud LML-i kaudu. Me suhtume oma partnerkirikutesse kui suveräänsetesse kirikutesse ega suhtle nendega katusorganisatsioonide kaudu, millesse nad kuuluvad. Mis meie seisukohast kahjustab tugevasti meie partnerlust, on paljude partnerkirikute otsused õnnistada samasoolisi paare. LELK-i XVIII sinod aga võttis 1996. aastal vastu otsuse, et homoseksuaalsuse praktiseerimine on patt – täpselt nagu iga teinegi. Sinod „tõrjus kõrvale iga katse esitada homoseksuaalsuse praktiseerimist ühe võimaliku valiku või elustiilina, mis on samaväärne piibelliku sookäsitlusega“. „Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!“ (1Ms 2:24). Nii nagu meie seda mõistame, tähendab samasooliste paaride õnnistamine seda, et kirik annab homoseksuaalsetele inimestele märku, justkui ei kehtiks nende kohta Issanda sõnad „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse“ (Mk 1:15). Selle asemel õnnistab kirik inimesi, kes elavad patus ja jäävad sellesse, ning see seab ohtu nende lunastuse. Tõstatub küsimus, kas me oleme [nende kirikutega] ikka veel ühisel hingede päästmise missioonil. Baltimaade luterlikud piiskopid on kaks korda allkirjastanud LML-ile kirju, kus on öeldud, et see kahjustab partnerlussuhteid.

Mis puudutab meie astumist Rahvusvahelisse Luterlikku Nõukogusse, siis me oleme tundnud Luterlikus Maailmaliidus võõrandumist. Teemad, mida me oleme [seal] käsitlenud, on sageli olnud täiesti ebaolulised meie kiriku ja meie olukorra seisukohast. Muidugi, meid eraldab ka Piibli erinev tõlgendamine ja kiriku ametimõistmine, kuid on ka palju ühist. Kui me lahkuksime LML-ist, tähendaks see sama, mis öelda, et me ei ole enam luterlased, aga me oleme seda. Meil on võimalus selgitada oma tulevasi suhteid LML-i peasekretäri dr Martin Junge ja uue peasekretäri Anne Burghardtiga septembri lõpus. Mis puudutab samaaegset liikmelisust mõlemas organisatsioonis, siis näeme samu võimalusi, mida on väljendanud juba RLN-i president piiskop Hans-Jörg Voigt: „Ma näen kirikuid, mis kuuluvad mõlemasse maailmaliitu, sillaehitaja funktsioonis“.“

Rain Soosaar