Lein on vastus kaotusele

Lein kui armastuse ja surma konflikt on väga raske teema, väljapääsmatu leinajale ja ka kõrvalseisjale, kes tihti ei oska leinajale läheneda ega teda lohutada. Inimene võib jääda oma katastroofiga üksi. Sellises olukorras on professionaalsed abistajad väga vajalikud, samuti leinagrupid.
Pärnu Eliisabeti koguduse juures alustas eelmise aasta sügisel tööd leinagrupp, kus koos ühesuguse murega silmitsi seisvate inimestega püüti avastada maailmaga uut suhet. Leinagrupis osalemisel on ravitoimeline tähtsus, sest lõpuni väljaelamata kaotused võivad soodustada depressiivsete haiguste teket. Seega võib kõnealust grupitööd vaadelda kui ennetustööd. Grupijuhtide peamiseks eesmärgiks oli luua keskkond, kus leinajal on võimalik areneda oma leinas edasi niivõrd, et ta suudab elada koos leinaga ning leida grupis lootust ja rahu uue eluhoiaku omandamisel, mis kätkeb endas uut enese- ja maailmamõistmist.
Gruppi juhtisid Ilona Veike (Pärnu Vabakogudus) ja Eliisabeti koguduse diakooniatöötaja Erika Kukk. Grupi moodustasid kaheksa lähedase inimese kaotanut. Kolm neist olid kaotanud lapse ja viis abikaasa.
Tähtis on avatus ja tugi
Kokku tuldi seitsmel korral kaheks tunniks. Vestlusringis alustati küünla süütamise ja selle asetamisega kaminale. Küünla läitsid järgemööda grupis osalenud oma lähedase mälestuseks, selliselt kokkulepitud rituaalis mälestati vaikides ühiselt kõigi lahkunuid. Vestlused toimusid ringis istudes, püüdes võimalikult keskendunult laskuda arutlustesse. Teemade vahetusel ja kohtumise lõppedes pakuti kohvi. Kohvilauad on asendamatu vahend avatud suhtlusõhkkonna loomiseks.
Ühe töövahendina kasutasime pabertahvlit, kuhu sai üles kirjutada iga kogunemise teema ning selle arutluse käigus leitud olulised mõtted. Grupi kokkusaamise esimese poole täitsid leinajate jutustused oma käekäigust vahepeal möödunud kahel nädalal ja teisel poolel töötati läbi järgemööda neli leinafaasi: šoki-, emotsioonide, otsimise ja kauplemise kahestumise ning leppimise faas, kus õpitakse kaotusega leppima.
Kirjandusallikad nimetavad leinafaase erinevalt, kuid põhimõtteline järjestus selles, mis inimesega toimub, on sarnane. Peale sõnaliste jutustuste toodi kaasa ja näidati üksteisele fotosid oma lahkunutest, samuti leinaja jaoks olulise tähendusega esemeid ning loeti ette oma tunnete üleskirjutusi ja luuletusi ning joonistati pilt teemal «Kuidas tajun kaotatud inimest».
Grupp saavutas avatud õhkkonna, osalejad avanesid oma lugudes. Viimasel kohtumisel öeldi välja mõtteid, millisel viisil ja missugusel määral on lein nende aja- ja elumõistmist muutnud, ning osati end asetada leinafaasidesse. Leinajad tundsid üksteisele kaasa ning toetasid üksteist, samuti oldi nõus jagama oma kontaktandmeid, et tulevikus suhelda ja üksteisele toeks olla.
Üllatuseks tuli grupijuhtidele ja ilmselt ka ülejäänud grupile jaanuari algul ühe grupiliikme esitatud küllakutse. Kohtusime Härma keskuse kuuse all, mitte keegi ei jäänud tulemata, ja suundusime kutsuja juhtimisel üheskoos tema koju. Kohtumine uues miljöös ning aastavahetuse sündmuste meenutamine ja naljakate seikade leidmine neis oli täiesti erinev tavapärasest grupikohtumisest selle tööfaasis.
Algaja õnn või Jumala arm
Kokkuvõtvalt võib öelda, et leinagrupis osalemine täitis oma eesmärgid. Ainult kaks abikaasa kaotanud vanemat meest (üle 70 a) olid liialt värske leinakogemusega. Nende puhul tundus koosoldud aeg lühikeseks jäävat, aga võib-olla on surma sekkumine pikka abiellu võimsam kui meie hea tahe pakkuda leevendust lahkumisvalule. Siiski tuleks edaspidi jälgida leina vanust, šokifaasis leinajatega tuleks tegelda kõigepealt individuaalselt ja gruppi osalema võtta vähemalt kolme kuu möödumisel traumeerivast sündmusest.
Leinagrupi kohta kirjutasime projekti, mille esitasime rahastamiseks kohalikule sotsiaalosakonnale ning sotsiaalministeeriumi hasartmängumaksu nõukogule. Tulemus oli igati positiivne – projekt sai 100%-lise rahalise katte. Siinjuures olgu märgitud, et see projekt ja leinagrupi juhendamine oli korraldajatele esmakordne taoline kogemus. Oli selle kordaminek algaja õnn või Jumala arm – me siiski loodame, et tegu oli mõlemaga.

Erika Kukk,
Pärnu Eliisabeti koguduse diakooniatöötaja