Leeritöö nõuab tähelepanu

EELK tulevik sõltub paljuski sellest, kui palju on neid inimesi, kes soovivad kogudustega liituda ja hiljem nende tegevuses aktiivselt kaasa lüüa. Kiriklik statistika ja kirikuõpetajate kogemused näitavad, et praegune olukord pole kiita.

Neli suurt ja ülejäänud
Kiriku statistikat jälgides torkab kõigi näitajate juures silma terav kontrast paari suure koguduse ja ülejäänute vahel. Nii on meil praegu neli kogudust, kus liikmesannetajaid üle tuhande: Tallinna Kaarli, Tallinna Jaani, Pärnu Eliisabeti ja Tartu Pauluse. Nende koguduste liikmesannetajate arv on ühtekokku umbes veerand kogu EELK omast (kui arvestada ainult kodumaal tegutsevaid kogudusi).
Ka leerilaste arvu edetabelis eristuvad selgelt neli suurt kogudust. Kolm neist on samad, mis eelmises loetelus, kuid Pärnu asemel on juhtnelikus Tartu Peetri kogudus. Ühtekokku käis neis neljas koguduses leeris ligi kolmandik EELK leerilastest.

Liitujaid on vähe
Kirikut tervikuna väljasuremine niipea ei ähvarda, sest leeris käis mullu EELKs kokku üle 1100 inimese. Küll aga näib küsitav olevat kogu maad katva koguduste võrgustiku püsimajäämine. 37 kogudusest, kus leerilapsi oli vähemalt kümme, kuuluvad nimelt kaheksa Tallinna praostkonda. Ka ülejäänud neist tegutsevad enamasti linnades või nende lähiümbruses.
Siiski paistavad ka mõned Võru praostkonna kogudused jätkuvalt silma suhteliselt suure leerilaste arvu poolest. Näiteks Urvaste koguduses konfirmeeriti mullu 23 inimest. Tõsi, õpetaja Üllar Salumets andis Eesti Kirikule mõista, et tema olukorraga rahul ei ole, sest suurem osa „leeriealistest noortest“ jätab ka seal leeri tulemata.
Olukord pole laita ka mõningates Põhja-Eesti maakoguduses, mis on üldiselt tuntud oma aktiivse kogukondliku ja usuelu poolest (nt Järva-Jaani ja Risti). Sama kehtib vennastekogudusliku traditsiooniga Hageri koguduse kohta.
Seevastu rohkem kui kuuekümnes koguduses polnud aasta peale mitte ühtki leerilast, vaid pooltes EELK kogudustest oli leeritatuid aga kolm või enam. See peaks küll palju mõtteainet pakkuma. Kui nii edasi, siis on päris suur osa kogudustest määratud ju hääbumisele.
Seda enam, et sugugi mitte kõigist konfirmeerituist ei saa koguduste aktiivseid liikmeid. Näiteks Jaan Tammsalu mainib Tallinna Jaani koguduse kodulehel olevas leerikooli tutvustuses, et kuni 90% leeritatuist leiab edaspidi kirikusse tee harva.
Sama kinnitab Eesti Kirikule ka Märjamaa koguduse õpetaja Illimar Toomet. „Kolmkümmend aastat tagasi oli see samamoodi, ainult et leerirühmad olid toona 10–50 korda suuremad,“ lisab ta. Mullu konfirmeeriti tema koguduses kaheksa inimest. Üllar Salumetsa sõnul teeb Urvastes aga leeriskäimisele järgmisel aastal liikmeannetuse umbes 15% uutest koguduse liikmetest. „See number on kahjuks väike, kuid oluline on, et nad on kogudusega liitunud,“ leiab ta.
Seevastu Harju-Jaani koguduse õpetaja Jaan Nuga kinnitab, et neil jääb kogudusega seotuks suurem osa leeriskäinuist. Et seda saavutada, pöörab ta tähelepanu osavõtjate aktiviseerimisele. „Kõigilt leeriõpilastelt nõuan vähemalt ühe kirjaliku küsimuse kaasatoomist leeritundi. See tähendab, et nad peavad ka nädala sees nende asjade peale mõtlema,“ selgitab Nuga. Tema juures käis mullu õpetust saamas viis leerilast. Märjamaal eeldatakse lisaks leeritundides käimisele ka osavõttu pühapäevasest missast ja sellele järgnevast kohvilauast. Küllap aitab seegi uusi liikmeid kogudusse integreerida.

Muutunud sisu
Aja jooksul on leeri tähendus ja olemus tundmatuseni muutunud. Veel seitsekümmend aastat tagasi käis suurem osa eestlastest leeris ja tegi seda teismelisena.
Elmar Salumaa on meenutanud: „Võisin seda ka isiklikult kogeda, kui ma suvel 1958 külalisena jutlustasin Viljandi kirikus leeripühal: õnnistati üle saja konfirmandi, pärast laulatati kaheksateist paari ja ristiti kolmkümmend üks last! Kuuekümnendail aastail hakkas taas langus, ateistlikku propagandat tugevdati ja rakendati mõnevõrra rafineeritumaid meetmeid kirikuelu halvamiseks.“ (Elmar Salumaa „Tiib pandud aastaile õlale“, 2010, lk 849)
Tänapäeval seevastu on tavaline, et konfirmeeritakse pigem täiskasvanuid ning leeriskäimine on ennem erandlik kui üldlevinud.
Millised on leeri tulemise põhjused? „Soov ristida oma laps, laulatada abielu, õppida tundma Jumalat,“ loetleb Illimar Toomet. Üsna samasugused paistavad olevat ka teiste küsitletud kirikuõpetajate kogemused. Ent Toomet lisab, et pingeritta neid põhjusi panna ei saa: „Ettekääne võib olla üks, see, mille pärast tegelikult tullakse, midagi muud, ning see, mis avastatakse, hoopis kolmas.“
Mis puudutab aga õppesisu, siis vähemalt Urvastes on see kaunis traditsiooniline. Salumetsa järgi käsitletakse Piiblit, Jeesuse elu, katekismust, kirikulugu, laulu- ja palveraamatut ning liturgiat. Läbi tuleb lugeda leeriõpik ja üks evangeeliumidest.
Teisalt on paratamatu, et ka leeriõppe sisu tuleb kohandada. Põhjuseks see, et enam ei saa toetuda kodus ja koolis eelnevalt antud usulisele kasvatusele. Toometi sõnul on mõnikord teadmistes vajakajäämisi isegi neil leerilastel, kes on varem pühapäevakoolis käinud. See seab vaimuliku keerulisse olukorda: „Kuna ammendamatud teemad tuleb leeritunnis mahutada lõplikku ajalisse raami, siis on paratamatu, et paljusid olulisi asju saab käsitleda vaid põgusalt.“

Langus jätkub
Kui kõrvutada kiriklikku statistikat ning kirikuõpetajate vahendatut Kaido Soomi 2007. aastal Tartu ülikoolis kaitstud täiskasvanute leeriõpetust puudutanud doktoritööga, on pilt küllaltki sarnane. Paistab, et tollal tõstatatud probleemidele pole suudetud lahendust leida.
Asi muutub aga järjest pakilisemaks, sest kogudustega liitunute ja eriti aktiivseks liikmeks saanute arv on pidevalt langenud. 1995. aastal, mil tehti Soomi doktoritöö aluseks olnud uuring, konfirmeeriti veel neli korda rohkem inimesi kui mullu. Teisiti öeldes on EELKga liitunute aastane koguarv praegu umbes sama suur nagu vahetult enne laulvat revolutsiooni.
Rain Soosaar

Pildigalerii: