Laulu- ja palveraamatu aasta on suurepäraselt õnnestunud

Kirikulaulu rolli suurendamiseks Eesti ühiskonnas peaks lülitama senisest enam kirikulaule üldhariduskoolile mõeldud muusikaõpikuisse, leiab muusikust kirikuõpetaja Mart Jaanson Eesti Kirikule antud intervjuus, kus võetakse kõneks meie kiriku laulu- ja palveraamat, kirikulaulu roll kirikus ja ühiskonnas ning kohe lõppev lauluraamatuaasta.
20 aastat kasutusel olnud kiriku laulu- ja palveraamat (KLPR), nii nagu nimi juba ütleb, pole üksnes laulik, vaid pakub ka meelekosutuslikku sõnaseadet. Kumb osapool kaalub teise üles?
Ma arvan, et ühe kiriku laulu- ja palveraamatu puhul polegi kohane niimoodi küsimust püstitada. Samahästi võib ju küsida, kumb on väärtuslikum või tähtsam, kas söömine või joomine. Laulik ja palveraamat on võrdselt tähtsad. Küsimus on pigem selles, milline on laulu- ja palveraamatu peamine sihtgrupp. Siiani on see olnud kirikuline, kes on avanud raamatu peamiselt laulmiseks. Sellise kirikulise seisukohalt on küll väärtuslikum ja tähtsam laulik.
Õieti peab vist kõnelema kolmest komponendist: sõnast, viisist ja palvest? Kui vaadata, et ühele viisile on seatud mitmed tekstid, siis jääb mulje, et sõnal on suurem osatähtsus.
Läbi aegade on oldud seda meelt, et sõna on tähtsam kui muusika ja ka mina jagan seda veendumust. Asjaolul, et kiriku lauluraamatus vastab ühele viisile tihti mitu teksti, pole siiski midagi tegemist eeltoodud veendumusega.
Võttis ju meie lauluraamatu ajaloo suurkuju, 19. sajandi koraaliraamatu koostaja J. L. E. Punschelgi ikka eesmärgiks selle, et igal tekstil oleks oma viis. Kahjuks ei õnnestunud seda lihtsalt teostada. Aga järgmises Eesti kiriku lauluraamatus võiks seda eesmärki jälle silmas pidada.
Mida tähendab koraal ning kas koraal ja kirikulaul on sünonüümid?
Koraal on lühend keskaja ladinakeelsest terminist cantus choralis, mis tähendab koorilaulu. Keskaja roomakatoliku kirikus tähendas see ühehäälset koorilaulu (gregooriuse laulu) vastandina mitmehäälsele ehk figuraallaulule (cantus figuralis). Pärast usupuhastust 16. sajandil hakkas koraal tähistama ka protestantlikku kirikulaulu, mis aga ei pruukinud enam olla ühehäälne.
Hümnoloogias kasutatakse mõistet «koraal» tavaliselt kirikulaulu viiside mitmehäälsete seadete jaoks (nt koraaliraamatud on mõeldud just organistidele), mõistet «kirikulaul» aga laulutekstide jaoks, millele vastab ühehäälne viis. Tavakeeles viidatakse mõistega «koraal» vist pigem kirikulaulu muusikalisele tahule ja mõistega «kirikulaul» pigem sõnalisele tahule.
Martin Luther olnud suur muusikahuviline, kes on mitme koraali autor. Protestantlikus liturgias on muusikal üldiselt alati kandev roll olnud. Kuidas Sa muusikust kirikuõpetajana kommenteerid meie kirikus kasutusel olevat jumalateenistuse korda, kui piisaval määral on siin muusikale «sõna» antud?
Kirikulaule on Martin Luther kirjutanud palju. Tema viiside autorluse suhtes on küll teatud küsitavusi, kuid absoluutselt kindlasti on ta komponeerinud vähemalt laulu «Üks kindel linn ja varjupaik» viisi.
Mis puutub aga meie kirikus kasutusel olevasse jumalateenistuse korda, siis oreliga saadetav koguduselaul on alates Lutherist kõigil aegadel selle tähtis osa olnud, on ka meie kirikus praegu. Kui rääkida aga muusika rollist meie kirikus kasutatavas liturgias väljaspool koguduselaulu, siis tuleb kohe meenutada, et seda rolli saab iga kogudus ja kirikuõpetaja vastavalt soovile muuta.
On võimalik pidada terve jumalateenistus nii, et vaimulik üldse ei laula. Võib kasutada vana nn musta agendat ja nautida rohkeid koguduse vastulaule või leppida vähematega uue jumalateenistuse käsiraamatu kohaselt. Ühesõnaga, kuna meie kirikus pole ainukehtivat ja muutmatult esitatavat liturgiat, siis jääb muusika roll iga koguduse otsustada. Selline oligi tegelikult Martin Lutheri põhimõte.
Kirikul on oluline osa rahva ühislaulmise traditsiooni hoidjana. Kui aktiivne on kogudus kaasa laulma?
Minu kogemused näitavad, et seal, kus kirik on rahvast täis, lauldakse ka hästi kaasa. Võib muidugi juhtuda ka nii, et väikses koguduses on palju lauluhuvilisi, kuid maakogudustes, kus mina peamiselt liigun, on kaasalaulmine pigem tagasihoidlik.
Ühiskonnas laiemalt on kirikulaulul teatav roll ainult jõululaulude ja klassikalise muusika seadete kaudu. Sellist rolli nagu kirikulaulul näib olevat katoliiklikus maailmas, kus laule teatakse peast, või Saksamaa protestantlikus osas, kus see kuulub vähemalt vanema põlvkonna identiteedi juurde, meil Eestis muidugi pole.
Kirikulaulu rolli Eesti ühiskonnas saaks tõsta eelkõige sellega, et lülitada rohkem kirikulaule koolide muusikaõpikuisse. Aga ka sellega, et anda välja nii hea lauluraamat, et see kujuneb üldrahvalikuks kultuurisündmuseks ja pälvib ka haritlaskonna tunnustuse.
Oled mitme teosega rikastanud meie kirikumuusika varasalve. Mis on inspireerinud looma ning kuivõrd hoolsalt jälgid «lapsukeste» käekäiku?
Minu panus tänapäevasesse kirikumuusikasse pole kuigi suur. Eelkõige olen inspiratsiooni saanud koguduse vajadustest ja tellimustest nagu kõigi aegade heliloojad. Olen kirjutanud laule oma praostkonna lastetööks. Samuti oli mu elus etapp, mil mind innustas kirjutama heatasemeline Tartu Jaani kiriku kammerkoor, kes oma dirigendi Lilyan Kaivi juhatusel need ära laulis.
Minu laulude noodid on käibele läinud kirjastamata ja arvatavasti eri versioonides, nii et mul pole erilist ülevaadet, kui palju ja kuidas neid kasutatakse. Kirikumuusika Liidu initsiatiivil kirjastatud ja viimasel ajal ilmunud koraaliseadete kogumikud on mu esimesed trükis ilmunud teosed ja nende käekäiku on ehk kergem jälgida. Üldiselt aga jagan nende seisukohta, kelle jaoks muusika on eelkõige tarbemuusika ja selle looja isik polegi esmatähtis.
Vanemad vaimulikud jutustavad, kuidas matustel lauluraamat kirstu kaasa pandi. Ühelt poolt kahanes nii väärtuslik tiraaž, teisalt oli see liigutavaks näiteks rahva kristlase-identiteedist. Milline maine on KLPRil praegu meie ühiskonnas?
Mulle tundub, et lauluraamat, millele viitad, oli lihtsalt nii käepärane ja kergesti kasutatav (taskuformaadis, reeglina ilma palveraamatu osata, sisaldas vaid luuletekste ja mitte viise) ning tekitas nostalgiat (sageli kingitusena leeripäevaks), et sai sarnase tähenduse nagu salmik või päevaraamat, mida inimene alati kaasas kannab.
KLPR on tahtnud olla rohkem käsiraamat ja pole võib-olla seepärast nii väga inimeste südame külge jäänud.
Lauluraamat pole kanooniline tekst, mida on keelatud muuta. Kas ja millist muudatust vajab meie kirikus käibel olev laulu- ja palveraamat?
Arvan, et esmalt tuleks selgusele jõuda lauluraamatu funktsioonis. Kas soovitakse kristlase kogu elu saatvat mahukat käsiraamatut või abivahendit koguduselaulu hõlbustamiseks. Seejärel tuleks minu meelest hoolega töötada laulutekstide kallal: vanemate laulude puhul pöörduda võimalusel tagasi sisuliselt terviklike originaaltekstide juurde, samuti koguda ja tellida häid laulutekste vaimulikelt luuletajailt.
Kolmandaks tuleks töötada viiside kallal: kaaluda, kas vanemate laulude puhul kasutada originaalilähedasemaid ja rütmiliselt paindlikumaid viise ning tellida eesti heliloojailt kvaliteetseile tekstidele uusi viise. Võiks püüelda vana eesmärgi poole, et igal tekstil oleks oma viis.
Ma ei hakkaks siinkohal välja pakkuma kõiki mõtteid, mis mul KLPRi uuendamise osas on tekkinud. Ütlen vaid seda, et lauluraamat peaks minu meelest olema suunatud eelkõige kirikulisele ja seega kujundatud pigem tagasihoidlikus formaadis. Lauluraamat peaks hõlbustama ka vaimuliku tööd (seosed kirjakohtadega, päevapalved jms) ja võimaldama esmast hümnoloogilist infot, samuti püüdma pakkuda hingekosutust neile, kes armastavad muusikast enam vaimulikku luulet. Pean ütlema, et mulle meeldib väga kehtiv saksa lauluraamat «Evangeli­sches Gesangbuch».
Millised on Sinu muljed, kuivõrd läks lauluraamatuaasta korda?
Minu meelest on lauluraamatu teema-aasta korraldajad teinud ära väga suure töö. Eriti tunnustaksin kirikuvalitsust innustajana ning Kirikumuusika Liitu täideviijana. Ise olen osalenud mõnel üritusel: kuulanud üht kevadist kirikumuusika konverentsi, juhendanud ühte teemakohast töötuba, osalenud uute koraaliseadete väljaandmisel ja esitlustel, võtnud osa Haapsalu koraalimaratonist ning võib-olla teinud veel midagi. Olen kuulnud, et paljud praostkonnad on korraldanud kohtadel laulupäevi ja olen lugenud Eesti Kirikust hümnoloogilisi kirjatükke KLPRi lauludest.
Kui välja tuua eredam mälestus, siis võiks selleks olla augustikuine koraalimaraton Haapsalus. Laulsin esimest korda elus kolm tundi järjest kirikulaule ja nägin ka teisi seda tegevat ning kogesin nii enda kui teiste puhul suurt rõõmu, mida see tegevus kaasa tõi. KLPRi teema-aasta on igal juhul suurepäraselt õnnestunud.
Liina Raudvassar

Kiriku laulu- ja palveraamat (KLPR):
on eestikeelne kiriklik lauluraamat luteri kirikus
õnnistati Tallinna piiskoplikus toomkirikus 30. novembril 1991
võeti üheaegselt kasutusele nii kodu- kui väliseesti kogudustes I advendil 1991
laoti ja trükiti 5000 eksemplaris E.E.L.K. kulul Kanadas Torontos
50 000 eksemplari trükiti Soome luteri kiriku kulul
täiendavalt trükiti 30 000 eksemplari Tallinnas aastal 1992
on saadaval EELK konsistooriumis ja internetiaadressil http://www.eelk.ee/laulud.html