Läti luteri kirik stalinismi haardes

Stalini aeg pani ka meie lõunanaabrite luteri kiriku raskete valikute ette.

Üksikasjaliku ülevaate Läti Evangeelse Luterliku Kiriku (LELK) käekäigust aastatel 1944–50 on kirjutanud Helsingi ülikooli kirikuloo professor Jouko Talonen (snd 1953). Järgneva aluseks on tema teemakohase doktoritöö põhjal avaldatud populaarteaduslik käsitlus (Jouko Talonens. Baznīca staļinisma žņaugos. Latvijas Evaņģēliski luteriskā baznīca padomju okupācijas laikā no 1944. līdz 1950. gadam Rīga, Luterisma mantojuma fonds, 2009).

Sarnane minevik

Eesti ja Läti luterliku kiriku varasem taust on küllaltki sarnane. Esimesel iseseisvusperioodil pidi ka lõunanaabrite kirik kohanema rahvusriigi loomise tõttu kardinaalselt muutunud oludega. Ka autoritaarse võimu kehtestamine 1934. aastal ning II maailmasõja aegsed Nõukogude ja Saksa okupatsioonid tõid kirikuelu jaoks kaasa üldjoontes samu muutusi mis Eestiski.

Ent kuigi ka Lätis oli luteri kirik riigi mõjukaim usuühendus, kuulus sellesse enne sõda ainult 55% elanikest. Peamiseks põhjuseks see, et riigi idaosas paiknenud Latgales, kus domineeris katoliiklus, elas luterlasi väga vähe.

Rahuaja rahutu algus

Lätiski oli II maailmasõja lõppedes luteri kiriku olukord üsna keeruline. Suur osa pühakodadest oli saanud sõja ajal kannatada ning 55% kiriku vaimulikest oli põgenenud läände. Saksamaal viibis ka peapiiskop Teodors Grīnbergs (1870–1962), kes oli taganevate sakslaste poolt vastu tema enda tahtmist kaasa viidud.

Muide, terava kirikuõpetajate puuduse tõttu oleks LELK kohe pärast sõja lõppu peaaegu saanud oma esimese naisvaimuliku. Väljapaistev teoloog Johanna Ose lükkas tema ordineerimise ettepaneku siiski pärast lühikest järelemõtlemist tagasi.

Sõja löödud haavadest paranemine oleks luteri kirikul nii ehk teisiti palju aega võtnud. Nüüd aga muutis olukorra veelgi raskemaks asjaolu, et ülesehitustööd tuli teha olukorras, kus võimud suhtusid kirikusse vaenulikult.

Peapiiskop Grīnbergsi poolt oma asetäitjaks kodumaal nimetatud õpetaja Kārlis Irbe (1885–1966) osutus Nõukogude võimudele siiski raskeks pähkliks, sest ta lükkas kindlameelselt tagasi võimude katsed kirikut endale allutada.

Erinevalt katoliku kiriku juhtidest keeldus Irbe näiteks üleskutse tegemisest metsavendadele, et nad võimude amnestialubaduste alusel enda varjamisest loobuksid. Usuasjade volinikuga oli peapiiskopi kohusetäitjal aga sagedasi kokkupõrkeid, mille käigus ta tegi võimudele otsesõnu etteheiteid vaimulike represseerimise ja Lätis hirmuõhkkonna loomise pärast.

Siiski lubati Irbel poolteist aastat kiriku eesotsas olla, enne kui ta 1946. a veebruaris vahistati. Taloneni järgi tundis okupatsioonivõim end nimelt esialgu ebakindlalt ning soovis vältida vastasseisu rahvaga. Eriti nii kaua, kuni sõda veel kestis ning Kuramaa alles Saksa vägede kontrolli all oli. Lisaks polnud võimudel aga sugugi kerge Irbele mantlipärijat leida. Nagu kirikuvalitsuse tegemistest teada andnud koputaja julgeolekule tunnistas, olnud uue võimu suhtes lojaal­sed ainult 2% vaimulikest.

Punane piiskop

Lõpuks osutus väljavalituks Alūksne kirikuõpetaja Gustavs Tūrs (1890–1973), kes asus peapiiskopi kohuseid täitma 8. märtsil 1946. Talonen iseloomustab teda keskpärase vaimulikuna, kes ordineeriti 1920. aastal hoolimata sellest, et ta polnud lõpetanud Tartu ülikoolis alustatud teoloogiaõpinguid. Toona antud lubadust õppimist jätkata Tūrs ei pidanud. Oma poliitilisi seisukohti muutnud ta aga vastavalt sellele, kes parasjagu võimul.

Uus kirikujuht ei petnud ka punavõimude ootusi. Oma ringkirjades ja jutlustes rõhutas Tūrs algusest peale pühakirja manitsusi olla ilmalikele võimudele kuulekad ning kombineeris vaimulikku keelepruuki osavalt kommunistliku retoorikaga. Näiteks kutsus ta maarahvast üles kolhoosi astuma, viidates sellele, et ühisvara põhimõte valitses ka Jeruusalemma algkoguduses. Välismaalastega kohtudes ja kodumaalt põgenenutele suunatud raadiosaadetes kinnitas ta aga, et Nõukogude Liidus valitseb usuvabadus ning kirik on võimude poliitikaga igati rahul.

Lisaks hakkas kirik Tūrsi ajal tähistama nõukogulikke tähtpäevi. Näiteks 1946. aastal peeti Riia toomkirikus oktoobrirevolutsiooni aastapäeva puhul suurejooneline jumalateenistus 2000 kirikulise osavõtul. Tõsi, maakogudustes punaste pühade tähistamine kuigi populaarseks ei osutunud. Mõnel pool tuli teenistused kirikuliste puudumise tõttu isegi pidamata jätta.

Rahulolev usuasjade volinik kirjutas oma ülemustele Moskvasse, et Tūrsi näol on tegemist „tõelise nõukogude inimesega“. Talonen seevastu iseloomustab teda hoopis kavala rebasena, kes ajas võimudele puru silma, et kiriku tegutsemiseks soodsamaid tingimusi välja kaubelda. 

Esialgu õnnestus Tūrsil tõepoolest ära hoida leeriõpetuse ärakeelamine ning mõnel juhul ka kiriku kasutuses olnud kinnisvara võõrandamine. Samuti sai ta loa trükkida laululehti ja kirikukalendreid, ehkki palju väiksemas tiraažis kui esialgu taotletud.

Mitte alati ei saatnud koostööaldist kirikujuhti siiski edu. Nii osutusid tulutuks taotlused vahistatud vaimulikud amnesteerida. Ka teoloogilise õppeasutuse avamist ei lubatud sellest hoolimata, et Tūrs oli selle õppeainete nimekirja lisanud vene keele ja Nõukogude konstitutsiooni.

Kiriku tasalülitamine

Koostöös võimudega organiseeris Tūrs 1947–48 kõigepealt praostkondlikud ja seejärel üldkirikliku sinodi. Selle eesmärgiks oli Taloneni järgi jätta mulje, nagu oleks Tūrsi määramisel ja teistel kirikuelus toimunud muutustel kirikurahva üldine heakskiit.

Üldiselt toimusid praostkondlikud sinodid viperusteta ülevaltpoolt ettekirjutatud stsenaariumi kohaselt. Protestihääli kuuldus enamasti vaid üksikutelt osalejatelt. Teisiti läks aga Piltene sinodil, kus populaarne Ventspilsi koguduse õpetaja Hugo M. Grīvans ütles oma kõnes otsesõnu, et kirikut ei sobi juhtima inimesed, kes ihkavad võimu teiste üle ning kuulavad rohkem inimlikke võime kui Jumalat. Kahtlemata mõjus see vihjena isiklikult kohal viibinud peapiiskopi kohusetäitjale. Järgnenud praostivalimised kukkusid aga läbi, sest Tūrsi poolt ülesseatud kandidaadid loobusid üksteise järel.

Grīvans ja mitmed teisedki praostkondlikel sinoditel eriarvamusi esitanud vaimulikud arreteeriti muide peagi „nõukogudevastase tegevuse“ tõttu. Pole põhjust arvata, et vahistamise taga olid otseselt kirikupoliitilised põhjused. Ometi võis toimunu Taloneni hinnangul mõjuda vaimulikele distsiplineerivalt. 14. ja 15. märtsil 1948 Riias toimunud kiriku üldsinodil täitsid saadikud igatahes neile ettekirjutatud rolli tõrkumata. Muu hulgas valiti Tūrs ühehäälselt peapiiskopiks. Vastu võeti ka uus põhikiri, mis nägi ette võimu tsentraliseerimist peapiiskopi kätte. Ühtlasi allutati kirik sellega ka formaal­selt ateistlikule riigile.

Vaimulike avalikku vastuseisu Tūrs edaspidi ei kohanud, ehkki Taloneni kinnitusel ei oldud rahul tema autoritaarse juhtimisstiiliga. Nagu küllap sellegagi, et koguduste jaoks kitsal ajal tuli maksta suuri summasid kirikuvalitsuse ülalpidamiseks, millest omakorda üle kolmandiku läks peapiiskopiga seotud kulutuste katmiseks.

Võimude suhtes jätkas vastvalitud ülemkarjane aga allaheitlikku kurssi. Sellest hoolimata muutus riik kiriku suhtes järjest järeleandmatumaks. Hoogustus ateistlik kihutustöö ning jätkus vaimulike represseerimine, kogudused kannatasid rahaliste raskuste ja bürokraatlike takistuste tõttu. Taas ahenesid kiriklike trükiste väljaandmise võimalused ning 1949. aasta suvel keelati leeritundide pidamine. Teisisõnu olid Nõukogude riigi survemeetmed kirikute suhtes üsna samasugused nagu Eestiski.

Pühapäevaste jumalateenistuste pidamisele siiski takistusi ei tehtud ning suurtel pühadel olid pühakojad endiselt rahvast täis. Ent kiriku liikmete ja vaimulike talituste arv vähenes juba punavõimu alguses järsult. Näiteks kõigist Lätis sündinud lastest oli ristitud Taloneni järgi luteri kirikus 1938. aastal 41%, 1949. aastal aga ainult 20%. Leerilaste koguarv vähenes samas ajavahemikus 38%. Ajaloolane resümeerib, et kommunistid olid sellega kiiresti saavutanud ühe oma eesmärkidest – LELK oli kaotanud rahvusliku kiriku staatuse ja muutunud vähemuskirikuks.

Vastuoluline pärand

Kokkuvõttes on Talonen peapiiskop Tūrsi suhtes üsna poleemiline. Hoolimata allaheitlikust suhtumisest ei olevat ta suutnud kirikut allakäigu ega võimude omavoli eest kaitsta. 

Teisalt andis järeleandlikkus võimudele võimaluse kiriku uksed Jumala sõna kuulutamiseks ja sakramentide jagamiseks lahti hoida. Ning nagu Taloneni raamatust nähtub, oskasid pietistlikku suunda esindanud kirikuõpetajad, kellesse autor muide varjamatu poolehoiuga suhtub, isegi Stalini sünnipäeva auks peetud jumalateenistustel viia jutu poliitika pealt vaimulikele teemadele.

Rain Soosaar