Lapse karistamine 2. osa
/ Autor: Maie Tuulik / Rubriik: Elu ja Inimesed, Järjejutt / Number: 22. märts 2017 Nr 13 /
2.
Koolis kasutatakse kõige rohkem hirmutusteooriat, mis peaks teistele näitama, missugused on pahateo tagajärjed, või nagu Herbart ütleb, et piiri panna mõtteringi, teadvuse akuutsele põletikule. Selle eesmärgiks on edaspidiste eksimuste ärahoidmine. Lastel on väga hästi arenenud õiglustunne ja nad tajuvad küllaltki täpselt, millal nende õpetajad ja vanemad on kas liiga järeleandlikud või liiga karmid – teisisõnu, kas karistus on põhjendatud või põhjendamatu. Karistus peab olema vastavuses sooritatud üleastumise raskusega.
Karistuse vormid
Peeter Põld kirjeldab järgmisi karistuse vorme.
Loomulik karistus
Loomulik karistus tähendab teo tagajärgede tundmist. Kasvatuslikult on väärtuslikum karistus, kus teo tagajärjed ise on ebameeldivad. Lastes lastel kogeda negatiivseid tagajärgi, mis halvast käitumisest või otsusest endastmõistetavalt tulenevad, ning pidades loomulikuks, et nad vabandust paluvad, tehtu omaks võtavad, eksimuse parandavad või hüvitavad ning oma käitumist muudavad, antakse neile suurepärane võimalus mõelda ja õppida.
Tagajärgede kaudu võimaldatakse lapsel kogeda nii negatiivset kui positiivset. Kui tagajärjed põhjustavad emotsionaalset ängi nagu mure, süümepiin või kahetsus, võimaldab see lapsel kogeda halvast valikust tulenenud kannatusi. Samamoodi saab ta tunda ka arukast otsusest tulenevat rahuldust. Ometi on olukordi, kus tagajärjed oleksid lapsele-noorukile eluohtlikud – siin ongi selle karistusviisi piir ja vahelesegamine muude vahenditega hädavajalik.
Rahakaristus
Rahakaristus on vanemate karistus. Paljudele vanematele on see raske või ehk võimatugi. Teistele, kel palju raha, on see kerge ja seetõttu muutub karistus naeruväärseks.
Toidukaristus
See karistusviis on pärit keskajast ja lähtub askeetlusest. Kasutada võiks seda toidu solkimise ja toiduga mängimise korral.
Aukaristus (rahulolematuse väljendamine)
Aukaristusel on palju erinevaid vorme: vestluse katkestamine ja tumm laitus, etteheitev pilk, tavalise sõbralikkuse asendamine jaheda viisakusega, miimika, žestid (pearaputus, õlakehitus), hääletoon, sõnaline etteheide, neljasilmavestlus, laitus.
Laitus ja noomitus avaldavad mõju üksnes siis, kui nad on lühikesed, konkreetsed ja neid kasutatakse harva. Pikad moraalijutlused lihtsalt tüütavad lapsi, mitte ei kutsu neis esile arusaamist oma eksimusest. Näiteks küsiti ühes uurimuses laste käest, mida tähendab sõna moraal, ja saadi valdavalt järgmised vastused: moraal on see, kui ta ajab reegleid taga ja räägib sulle seda, mis sind ei huvita, aga tema ajab ikka peale; moraal on see, kui räägitakse pikka juttu, mida on juba tuhat korda räägitud; moraalne inimene on see, kes kogu aeg lobiseb ühte ja sama juttu; ajab pikka juttu kogu aeg ja ei jäta järele; moraal on see, kui inimene närvitseb, märatseb.
Soodustustest ilmajätmine (vabaduskaristus)
Lapse elulisi tarbeid ei tohi loomulikult piirata, küll aga soodustusi: ei osteta mänguasju, raamatuid, ei lubata kinno või peoõhtule; teatava perioodi vältel rakendatakse kodust aresti: keelatud on sõprade juurde minek, maale sõitmine jms.
Kehaline karistus
Kehaline karistus on aastatuhandeid olnud see, mida karistuse all eeskätt mõeldi. Tänapäeval on see paljudes maades, ka meil Eestis, seadusega keelatud.
Nobeli preemia laureaat Saul Bellow arvab, et siin on tegemist üleregulatsiooniga: Paar päeva tagasi vaatasin õhtul TV-saadet laste väärast kohtlemisest ja mõtlesin endamisi, milles kõiges näevad saatetegijad väärkohtlemist. Suurem osa sellest, mida näidati, oli minu ajal kõige tavalisem laste karistamine. Nii et tänapäeval oleksin ma vääralt koheldud laps ja minu isa võidaks laste peksmise pärast trellide taha panna.
Kui laps enesevalitsuse kaotas, oli ta otsekui ümber tehtud − vahe oli sama mis küngasmaal aetud puskaril ja poest ostetud viskil. Lapsed, meie kõik, saime mõlema käega, kahelt poolt korraga laksti ja laksti vastu kõrvu. Ilma halastuseta. Ja mis siis? Nüüd, nelikümmend aastat hiljem, vaatan ma telekat ja saan teada, et mind on lapsepõlves vääriti koheldud. Ainult et mina armastan oma kadunud isa. Peksmine oli ainult üks vahejuhtum, üksik seik meie vahel.
Ma armastan teda tänapäevani. Ja kui sulle nüüd seletada, mida see tähendab, siis tähendab see seda, et mina ei saa neid praegusaja termineid oma juhtumi puhul kasutada ilma reaalsusele kahju tekitamata. Isa peksis mind raevuga. Kui ta peksis, siis vihkasin teda kogu ihust ja hingest. Aga ma armastasin teda samuti kogu oma olemusega ja ma ei pea ennast mitte mingis mõttes vääralt koheldud lapseks.
Arvatavasti õhutaks sinu psühhiaater mind vihkama, mitte aga viha passiivsusesse pöörama. Seletaks mulle oma teoreetiliste targutuste kõrguselt, mismoodi Teddy Regler peaks olema Teddy Regler.
(Järgneb.)
Maie Tuulik