Lapse karistamine

1.
Lapsi on alati kasvatatud. Traditsioonilise kasvatuse alustekstid ulatuvad 25 sajandit tagasi antiigi kuld­ajastusse.
Ei Sokrates, Platon ega ka Aristoteles kahelnud selles, et inimese tõeline olemus avaldub mitte tema sünnipärases loomuses, vaid selles, milleks ta võib muutuda, kui suudab realiseerida oma potentsiaalid. Selleks vajab aga inimlaps täiskasvanute abi ja juhtimist − kasvatust.

Inimeseks kasvatuse kaudu
Inimene saab inimeseks alles kasvatuse kaudu − see on traditsioonilise kasvatuse alustõde. Just kasvatus peaks tõstma inimese kõrgemale bioloogilisest olemisest ja istutama temasse vaimsuse (kultuuri). Kasvatuse sihiks on vaba enesemääratlusega, iseennast leidnud inimene. Vabadus on kasvatuse lõppsiht, mitte lähtepunkt.
Laps vajab vabadusele juhtimist, sest tema loomuses on nii tugevad vastuolud, et ühe osa vabadusele on tingimata eelduseks teise osa allaheitmine. Inimene arvab sageli vabalt talitavat siis, kui ta laseb end määrata välistest oludest; tegelikult algab vabadus alles siis, kui valitseme iseenda impulsse ja toimime sisemiselt omaksvõetud väärtustest lähtuvalt. Iseloom avaldub valitsemises meelte ja kirgede üle.
Kui laps on väike ja ei ole võimeline oma tegude eest ise vastutama, peavad seda tegema täiskasvanud. Last tuleb juhtida läbi halbadest ja ohtlikest olukordadest seni, kuni ta suudab seda ise teha. Välised mõjutusvahendid sisaldavad ka sundi. Sisemisele vabadusele kasvab laps välise sunni abil − selle kasvatuse paradoksi sõnastas Immanuel Kant.
Tänapäeva lastekaitsjate sõnum on aga üheselt selge: ei karistamisele! Nad väidavad, et karistamine tekitab lapses hirmu. Hirm loob aga suhted, kus pole usaldust.

Karistus ja kasvatus
Ometi on küllalt palju neid uurimusi, mis kinnitavad karistuse vajalikkust. Karistus väldib efektiivselt ebasoovitavat käitumist, väidavad traditsioonilise kasvatuse pooldajad.
Clive Lewiselt leiame järgmise mõtte: oma sõprade ja laste suhtes oleme nõudlikud ning laseksime neil pigem palju kannatada kui olla õnnelikud põlastusväärsel või võõrastaval viisil. Õnnelikkust ükskõik mis tingimusel nõuame inimestele, kellest me põrmugi ei hooli. Ka Piibel ütleb, et just sohilapsed on need, keda hellitatakse; seaduslikke poegi, kes peavad edasi viima perekonna traditsioone, karistatakse (Heebrea 12:8).
Toomas Pauli raamatus „Seitse sabasulge. Katse kirjeldada inimeselooma“ on selgitus, miks olid karistus ja kasvatus samatähenduslikud sõnad. Paidagogos (< kr pais ’poiss; laps’ + ago ’juhtima, juhatama’) oli ori, kellel oli õigus ja kohustus tulevast isandat ihunuhtlusega „kasvatada“.
Karistust kui pidurdavat kasvatusvahendit kasutatakse siis, kui kasvatatav ei täida nõudmisi või rikub käitumisnorme ja -reegleid. Karistus peab seostuma väära käitumisega ja muutma selle ebameeldivaks, nii et valiku ees seistes otsustataks soovitava käitumise kasuks. Karistuseks võib olla kõik, mida sellena tajutakse, näiteks laitus, jahe suhtumine, rangus, ähvardus, millestki ilmajätmine jms.

Mis on karistamise mõte?
Peeter Põld otsib sellele küsimusele vastust erinevatest karistusteooriatest.
Kõige vanem arusaam on see, et karistus on puhas lepitus- ehk tasumisabinõu, mis toob selle valu ja paha, mida õigusrikkuja teistele on tekitanud, tagasi talle endale. Selle valu või kahju tagasiandmisega sünnib lepitus.
Karistuse objektiivne külg on see, et karistatud isik ühiskonnaga jälle lepitatakse, subjektiivne külg aga see, et karistatava enda südametunnistust sellega kergendatakse. Sellega tahetakse eelkõige karistatava enda käitumist parandada: äratada süüaluses teadmine, et ta on teinud ülekohut, esile kutsuda häbi ja kahetsust. Seda lepitus- või tasumisteooriat nimetatakse ka absoluutseks karistusteooriaks.
Clive Lewis väidab, et igasugune karistus muutub ebaõiglaseks, kui sellest eemaldada ärateenimise ja kättetasumise idee. Kättemaksuhimus endas sisaldub õigluse tuum, täpsemalt selle nõudmises, et kurja inimest ei tohi jätta täielikku rahulollu oma kurjuse üle ning seda peab laskma talle paista sellisena, nagu ta õigesti paistab teistele inimestele − kurjusena.
Relatiivsetest karistusteooriatest tuleks kõigepealt nimetada kindlustusteooriat, mille järgi peetakse kõige olulisemaks teha õigusrikkuja ühiskonnale kahjutuks, võttes temalt vabaduse, teatud puhkudel isegi elu. See sünnib eeskätt ühiskonna huvides, mitte karistatava isiku huvides. Koolis võiks sellest teooriast rääkida sellistel juhtudel, kui keegi heidetakse koolist välja, pannakse teistest eraldi istuma vms.

(Järgneb.)

Maie Tuulik