Laiuse pastoraadis tundis Juhan Liiv helinat rinna sees

Tänu Eesti kultuuriloos olulistele isikutele, kes Laiuse kiriklas elanud või seda külastanud, on hoone tervikuna väärtus, mis pastor loci Margit Nirgi hinnangul väärib tulevastele põlvedele alal hoidmist. Sama meelt on ka muinsuskaitsjad, arvates pastoraadi sarnaselt kirikuga riikliku kaitse alla.

Iidsete pargipuude alla autot parkides püüan ette kujutada siinset miljööd sajand tagasi. Usutavasti asendas tänast vaikelu toona suure majapidamise juurde kuuluv sigin-sagin. 

Pastoraat oli kihelkonna keskus, kus lisaks vaimuliku ja tema perekonna eluasemele asus ka koguduse kantselei. Samuti paiknes samas hoones köstri ametikorter ja veel elasid siin või vähemalt käisid päevatööl mitmed teenijad. Lisaks korralistele asukatele viibis pastoraadis, eriti suvekuudel, alati ka neid, kes külla tulnud. Toonaseid olusid arvestades oli tüüpiline, et ei piirdutud ühe õhtuga, vaid jäädi kostile ikka nädalapäevadeks. Kiriklasse teretulnute ring oli lai.

Külalisteks valmis

Kinnitades telefonitsi oma tulekut, saan Margit Nirgilt palve tuua pagariärist magusat ning soolast ja määral, millest jaguks rohkematele. „Iial ei tea, kes ja kas ja kui palju nädalavahetusel külla jõuab,“ põhjendab pastor, tajudes ajakirjaniku nõutust. 

Viimasel aastal on siin võõrustatud neid, kes seotud kiriku ja pastoraadi remontimisega. Siin on käinud kunstiajaloolasi, muinsuskaitsjaid, restauraatoreid ja ehitajaid. Aga alati neidki, keda tõmbab paik oma rikka kultuuriloo poolest. Pastor Margit Nirgi on alati valmis tere tulemast ütlema. 

Ajaloolises pastoraadis tuuri tehes valdab tunne muuseumis viibimisest, ajaloo puudutus toob meeleliigutusjudinad selgroole. „Sellest samast trepist liikus Juhan Liiv teisel korrusel asunud kambri, kus ta sai oma äranägemise järgi olla,“ aitab õp Nirgi meeleolu tundlikule lainele. 

Aegu näinud puutrepp krägiseb väidet kinnitades. Prohvetiandega luuletaja viibis Laiusel mitu korda, pikemaks perioodiks on täheldatud 1910. aasta jaanuarist juunini. Toona pastoriks olnud Johan Kõpp on meenutanud pikki jalutuskäike, mida ta koos luuletajaga ümbruskonda tegi. Liiv oli Laiusel hinnatud külaline ning pastoraadipere tegi endast oleneva, et haige luuletaja meelerahu leiaks. Sellest hoolimata võitles Liiv siingi nähtamatu kiusajaga. Närvide rahustamiseks suitsetas ta palju. Kui ülemise kambri aknast vaid musta suitsu välja tuli, väljendanud proua Kõpp hirmu, et ega Liiv ometi maja põlema pane. 

Teenijad kõnelnud, et teise korruse ahjust palju paberituhka tuleb koristada – Juhan Liiv põletas siin mõnegi oma värske värsirea. Siit adresseeris jälitusmaania alla kannatav Liiv kaebekirju Tartu konstaablile, kurtes jätkuvat jälitamist. Aga mõnelgi päeval tundis haige vaimuga kirjamees just Laiusel rahulolu ja seda, et taevas on valla. Siin kirjutas ta eesti luuleklassikasse arvatud luuletuse, mida teame pealkirja all „Helin“. 

Detailid loovad terviku

Sellest ajast, mil Johan Kõpp oli aastatel 1909–1922 Laiuse õpetaja ja Juhan Liiv tema külaline, ei ole pastoraadis ühtki mööblieset säilinud. Keerulised ajad on liikuva vara segaseid teid pidi minema viinud. Margit Nirgi on võtnud aga oma südameasjaks püüda taastada toonast pastoraadiidülli, muretsedes selleks ajastutruid esemeid. 

„Mulle on sisekujundus alati südamelähedane olnud. Sellest oleks võinud saada minu elukutse, nüüd harrastan seda hobi korras enda rõõmuks,“ tunnistab Nirgi pastoraadis ekskursiooni tehes olulistele detailidele tähelepanu juhtides. Vanamööbliärides ja taaskasutuskeskustes lahtiste silmadega ringi käies on ta leidnud Laiuse pastoraati nii mõnegi eseme, mille abil ajaloolist interjööri paremini esile tuua. 

Teise korruse toas, kus haige luuletaja peatus, on laud, mis aitab seda seika kultuuriloos meenutada. „See ei ole Liivi laud ega selle tooli peal pole ta istunud, aga umbes selline võis see laud ja tool olla küll,“ räägib ta, selgitades mööbli saamislugu. Autentsuse saavutamiseks soovib ta lauale tuhatoosi suitsukonidega. „Mittesuitsetajana olen lasknud endale selgeks teha, et need peavad olema mitte filtritega koniotsad, aga hetkel veel uurin, mismoodi võis tolleaegne tuhatoos välja näha,“ muheleb pastor. 

Sakslane veatu eesti keelega

Johan Kõpp on Laiuse kuulsate pastorite nimekirjas tuntumaid, aga kaugeltki mitte ainus nimekas. „Mu jaoks on tohutult kõnekas, et just siinsamas, kus mina nüüd elan, elas ja töötas aastatel 1877–1908 enne Kõppu ka pastor Paul Roderich Bidder, kes sakslasena valdas maakeelt nii hästi, et suutis ülimalt veatusse eesti keelde tõlkida mitmeid vaimulikke laule, mis on nüüd kõigile kättesaadavad kiriku laulu ja palveraamatus,“ räägib Margit Nirgi ning loeb vaimustunult ette mõned, mis talle eriti meeldivad. Milline eest keel, õhkab ta tunnustavalt. Ta nimetab, et plaanib korraldada pastor Bidderi mälestuseks konverentsi, loodetavasti veel sel aastal. 

Oleme jõudnud pastori ja Tartu praosti Bidderi töötuppa, kus on põhjalik remont tehtud juba Nirgi eelmisel tööperioodil Laiusel. Seinalt hakkavad silma sondaažipinnad, mille abil saab näha, kuidas siin omal ajal välja nägi. Töölaua kõrval on Johan Kõpu büst. Margit Nirgi saab pidada ennast õigusega tema mantlipärijaks. Nimelt kinkis õp Nirgile kui Laiuse pastorile Uppsala eesti kogudus Rootsis Kõpu talaari. Nüüd asub ajalooline ametikuub Tartu ülikooli ajaloomuuseumis. 

Ka pastor Heinrich Georg von Jannau, kes oli Laiuse vaimulik aastatel 1822–1864, on jätnud jälje, mida aeg ei kustuta. Tema teeneks arvatakse Eesti esimese maaraamatukogu rajamist 1849. aastal. Rahvavalgustajana rajas ta Laiuse lugemisseltsi, propageerides seeläbi kirjasõna osatähtsust talupoegade seas. 

Muuseumis olemise tunne süveneb veelgi, kui jõuame klaaskattega kaetud vitriinide juurde, kus on eksponeeritud kirjandust ja esemeid. „Raamatukogu juhataja Asta Leiten kogus aastaid Laiusega seotud kirjandust ja kultuuriloolist materjali, mille kinkis õp Georg Glaase ajal kogudusele. Olen selle üle väga rõõmus,“ tutvustab Nirgi, lisades et on lisanud väljapanekusse ka endale kuuluvat materjali. 

Samuti sai kogu hiljuti lisa, kui Laiust külastas piiskop Tiit Salumäe, kes andis üle tema juures hoiul olnud Johan Kõpu raamatuid Rootsist. „Piiskop nimetas, et Laiusel on lektüüri õige koht ja ma olen temaga sama meelt,“ nimetab Nirgi. 

Vettpidav katus on oluline

Eelmisel aastal Laiuse pastoriks saanud Margit Nirgi on siinset kogudust juba varem teeninud. Perioodil 1983–2005 olid tema mured (ja rõõmud) sarnased tänastega. Nagu siis, nii ka nüüd peab ta enda hooleks koguduse kinnisvara. Küsimusele, kas see on siis vaimuliku töö, vastab Margit vastuküsimusega, et kelle mure see siis peab olema. Et kiriku ja pastoraadi katus oleks taas vettpidav, see on hetkel teema number üks. „Aprillis parandati katus, aga tormiga sadas taas sisse ja me oleme justkui taas ringiga alguses,“ laiutab ta käsi. 

„Muinsuskaitsega tuleb kompromisse teha. Alati ei ole kerge mõista nende argumente,“ on vestlusse liitunud elukutselt ehitusinsener Mart Kirss, kes nüüd pensionärina pühendab vabatahtlikuna palju aega ja jõudu koguduse heaks ning keda õp Nirgi ei jõua ära kiita. Veel kiidab õpetaja oma tublisid koguduseliikmeid Merike Kirikut ja Jaanus Alandit.

„Me oleme jätkuvalt sunnitud abi küsima. Koputama lahkete annetajate südametunnistusele aidata pastoraati ja kirikut korda teha,“ sõnab Nirgi, tänades ühtlasi kõiki, kes juba on kiriku ja kirikla heaks annetanud. See kõik on selleks, toonitab ta, et säiliks säilitamisväärne neile, kes tulevad pärast meid.

Liina Raudvassar 

Laiuse pastoraat

Rajatud 19. saj teisel poolel

Laiuse koguduse omandis

Kuulub muinsuskaitse alla

Ehitatud punastest telliskividest historistliku kujundusega

Hoone seinal mälestustahvel.

Laiuse pastoraadi korrastamiseks

palub kogudus jätkuvalt lahkete annetajate toetusi. EELK Laiuse Püha Jüri kogudus on avanud Swedbankis konto EE072200221072232915, kuhu kogutakse raha taastamistöödeks.

Mu Jeesus, väsind olen

Mu Jeesus, väsind olen 

ja tahan hingata,

Su palvele nüüd tulen:

vii Sa mind magama!

Nii mitmest künkast üle

läks minu elutee,

see tihti polnud sile,

vaid umbne, vaevane.

Nüüd väga väsind mina

ja tahan hingata;

mu Jeesus, tule Sina

ja vii mind magama!

Mu ihu mulla põue 

Su sülle hingeke,

kus maru ega kõue 

ei puutu temasse.

KLPR nr 256

Carl Grauli sõnad on eestindanud Laiuse pastor Paul Roderich Bidder

Helin

Kui mina olin veel väikene mees,

üks helin mul helises rinna sees.

Ja kui mina sirgusin suuremaks, 

läks helingi rinna sees kangemaks.

Nüüd on see helin pea matnud mind,

ta alla rusuks on raugenud rind.

See helin mu elu ja minu hing,

tal kitsaks on jäänud maapäälne ring.

Luuletuse kirjutas Juhan Liiv 18. veebruaril 1910, mil ta viibis kostilisena Laiuse pastoraadis

Pildigalerii: