Läbi suviste saarte: kirikud, loodus ja inimesed

Kui ma mõni aasta tagasi ühe ekskursioonigrupi koosseisus esmakordselt Hiiumaal olles Reigi kiriku suletud ukse taga seisin, oli mul lõpmata kahju, et see ilus pühakoda, Aino Kalda «Reigi õpetaja» tegevuspaik pealegi, seestpoolt nägemata jääb.

Ei võinud ma tookord aimata, et see võimalus ikkagi tuleb ja et ka kirjaniku enda suvemaja Kassaris, mis tookord kavasse ei mahtunud, saab ära nähtud.

KIRIKUD – see võikski olla Eesti Kiriku lugejate sellesuvise Hiiumaa, Muhu ja Saaremaa reisi üks märksõnadest. Kokku 19 külastatud kirikut, kabelit ja palvemaja, neist kaks (Haapsalu ja Hanila) mandril, üks (Käina) varemetes, vanust loetakse alates 13. sajandi esimesest poolest kuni selleni, et Saaremaa läänerannikul asuv Karala palvela õnnistati sisse täpselt samal päeval, kui meie seal viibisime. Igal oma tekkelugu ja vaatamisväärsused.
Eriliselt huvitavad olid muidugi need kõige iidsemad (Pühalepa, Karja, Kaarma, Püha, Valjala, Pöide, Kihelkonna jt). Laias laastus ea- ja saatusekaaslased, paksude kiviseintega, mõeldud ka kaitseks vaenlase vastu ja palverändurite peatuspaigaks. Ühes sellises maailma vanimat tüüpi hotellis me Püha kiriku käärkambri peal ka käisime.
Trapetsikujulised hauaplaadid, millest vanimad – ilmapuu kujutisega – kuuluvad isegi eelkristlikku aega, lae- ja seinamaalingud, mille iga kujundi taga oma sümbol, altarid, ristimiskivid, raidkujud, skulptuurid, nikerdused, pisidetailid. Igal kirikul on näidata midagi sellist, mille ette tuleb panna sõna «kõige» või «ainulaadne».
Hämmastav oli vaadata Valjala kiriku tammepuust ust, millel vanust sama palju kui kiviseintelgi; ligi kaheksa sajandit. Samas on neidsamu iidseid kiviseinu asunud väga jõuliselt ründama rohevetikas (jõudu sellega võitlemisel!).

Vanad pühakojad (ja Kuressaare loss) saaksid meile vesta palju AJALOOST ja selle keerdkäikudest, ka sellest mitmesaja-aastasest ajavahemikust, millest pole just palju andmeid ja mida me paraku ainult pikaks ja pimedaks orjaööks peame.
Nägime võib-olla et vanimat rahvariideis eestlase kujutist (Pöide) ja vanimat eestikeelset teksti (Kaarma). Huvitav oli kuulda, et kunagi võis hoopis Pöide olla mõeldud Saaremaa pealinnaks.
Ajalooga, paraku selle kurvema poolega, puutusime kokku ka Kärdla lähedal Ristimäel, mis külastajale 18. sajandil toimunud rootslaste sunnitud lahkumist Hiiumaalt meenutab. Möödunud sajandit ja nõukogude aega tuletasid meelde Tahkuna militaarmuuseum ning Juhan Smuuli meenutamine tema kodukülas Koguvas Muhul, mis on tervenisti nagu üks suur muuseum.
Ja lõpuks päris lähimineviku nukker kaja – parvlaevalt Estonia siinsetesse vetesse hulpinud päästepaat Sõru sadamas ning õnnetuses hukkunud lastele pühendatud mälestusmärk Tahkuna neemel.

Järgmiseks märksõnaks võiks olla LOODUS. Hiiumaa Vanajõgi; oh kui loogeline ja maaliline, Odalätsi sinised ja selgeveelised allikad koos sinna juurde kuuluvate legendidega, järsunõlvaline Kihelkonna maalinn ja kohaliku giidi seletused sealsest kunagisest rauatootmisest, Pidula vesiveski (vanim säilinud puitehitis Saaremaal) ja selle kõrval kalatrepp, mõeldud kalade möödapääsuks veskitammist.
Meenuvad meeliülendavad vaated Orjaku linnuvaatlustornist, Kõpu tuletornist ja Kihelkonna kiriku tornist, millest igaüks vastavalt oma võimetele osa sai. Ja meri ise; minule kui põlisele maismaainimesele on iga kohtumine merega muljet avaldav.

Tähtis märksõna on veel KOHTUMISED. Igas külastatud kirikus tegutseb ka kogudus oma rõõmude ja muredega, igal pool olime oodatud nagu alati ning kõikjal jagati lahkesti selgitusi oma pühakoja kohta.
Oli võimalus silmast silma näha pastoreid, kellest siiamaani vaid kirikulehest loetud või kelle häält Pereraadiost kuuldud – Tiit Salumäed, Kristjan Simsonit, Veiko Vihurit, Rene Reinsood (Elmar Reinsoo osales tunamullu Lapimaa-reisil), Anti Toplaant, Urmo Saksa, Lembit Tammsalu, aga ka kõiki teisi.
Rõõm oli tõdeda, et leidub selliseid kirikutööd suure pühendumusega toetavaid inimesi nagu meid Valjalas vastu võtnud Toivo Kahju või siis Peeter Raun, kes Karalasse talumaale oma jõududega nii koduse ja hubase palvemaja ehitas. Palju jõudu ja õnnistust ning tänu kõigile vastuvõtjatele nii selgituste jagamise kui ka olmemurede lahendamise eest!
Tahaksin tänada reisi eestvedajaid kirikulehe toimetust, korraldusliku poole pealt laabus kõik sujuvalt ja ajakava oli väga täpselt paika pandud. Suur aitäh Räpina koguduse õpetajale praost Urmas Nagelile, kes suutis olla reisipastor, giid, eeslaulja (milline võimas hääl!) ning muhe reisikaaslane ühes isikus.
Urmas Nageli ja Jaan J. Leppiku (isa Sakariase) väike muusikaõhtu (lisaks kõigele veel omaloodud laulud) esimesel õhtul Pihla turismitalus oli selle reisi üks sügavamaid elamusi.
Olin Eesti Kiriku lugejareisil neljandat korda. Palju tervitusi kõikidele reisikaaslastele! Lõpetuseks panen kirja read, mida pildistasin Kärdla kiriku eesruumi seinalt:

Kirik on usk
Kirik on lootus
Kirik on armastus
Kirik on lohutus
Kirik on õnnistus
Kirik on austus
Kirik on leppimine
Kirik on headus
Kirik on hoolitsus
Kirik on abistamine
Kirik on lunastus

Mare Must
Tartu lähistelt

Vt. ka galeriid.

Eesti Kiriku lugejareisid
2005 – teekond vanausuliste juurde. Narva – iidne Eesti piirilinn
2006 – rännates Eesti kiriku- ja kultuuriloos oluliste inimeste jälgedes
2007– kaks reisi: Lapimaa ja Lestadiusega seotud paigad
2008 – kaks reisi: maailmalinn Sankt-Peterburg, südasuvine Läti
2009 – Saaremaa, Muhu ja Hiiumaa

Tähelepanekuid
Seltskonnas on alati kümmekond inimest, kes teinud kaasa kõik reisid.
Elle Madi tuli reisile Helsingist, kus ta töötab üheksandat aastat kondiitrina.
EELK viie koguduse teenimine Hiiumaal on usaldatud Kristjan Simsoni ja tema diakonist abikaasa Triinu kätte.
Hiiumaa 10 000-list elanikkonda arvestades on ka sealsed kogudused väikesed.
Reigi kiriku orelil, mille mängis sisse Erkki-Sven Tüür, sai hommikupalvuse ajal mängida ka Ester Liinak Valgast.
Kassari kabeliaias puhkavad viimset und mitmed kuulsused, sealhulgas ka Johann Köleri laemaalil Kaarli kirikus Kristusele näo andnud Villem Tamm.