Läbi sajandi avatud sõnum

Sel aastal möödus 100 aastat Oskar Lutsu «Kevade» esmailmumisest aastal 1912. Oli tsaariaeg, kirjanik ise 25aastane.
Terve «pimeda» nõukogude aja püsis alljärgnev peatükk «Kevadest» selsamal kujul kohustusliku kirjandusena kõigi kooliõpilaste laual.
Katkend «Kevade» XXI peatükist:
Jumalateenistus algas. «Teile on täna Õnnistegija sündinud,» kuulutas õpetaja valju häälega ja Arnol oli korraga tundmus, nagu oleks see, mis õpetaja ütles, täna, veel selsamal silmapilgul sündinud. Tema hingesse asus rääkimatu õnnetundmus, talle näis, nagu oleks midagi suurt, ootamatut sündinud, mis temale ja kõigile teistele palju rõõmu pidi valmistama. Ainus asi, mis ta sel silmapilgul soovis, oli, et kõik nii õnnelikud oleksid kui tema.
Kui laulud kõlasid ja orel mürisevalt kaasa mängis, vajus tema silmis kõik ühte: inimesed, lühtrid, küünlad ja jõulupuu altari ees; kõik ühines üheks suureks, jumalat kiitvaks ja austavaks koguks. Ei olnud seal hulgas ühtegi halba inimest, kõik olid head. Tema ise kadus lõpmatusse ja laulis kaasa inglite kooris Betlehema väljal, kuna tema ümber paistis imelik valgus.
Teda kandsid nägematud käed ülespoole. Kõrgel oma pea kohal nägi ta teda istuvat oma isa paremal käel, teda, kelle sünnipäeva täna peeti. Ja ikka kostis laul. Näis, nagu lauldaks igal pool, nagu käiks lauluhääl üle kogu maailma ja kuulutaks jõulurõõmu. Kui õpetaja «palugem» ütles, laskus ta põlvili ja palus südamest. Tõustes nägi ta, kuidas inimeste suust hingeõhk valge auru näol välja käis, ja korraga tuli talle ette, nagu olekski see palve, mis igaüks jumala ette saatis. Niiviisi ühinesid kõigi kirikuliste palved üheks suureks palveks ja tõusid jumala trooni ette, nagu pühakirjas seisab …
Temale oli andeks antud, taevaisa ei olnud temale enam pahane. Ja mitte tema üksi, kõik inimesed, kes kirikus olid, kõik koolilapsed olid jumalaga lepitatud, sest ometi olid ju kõik palunud. Kõik olid saanud paremaks ja sellest silmapilgust peale alanud uut elu./—/
«Narr, minu uue uuri litsusid kah lössi … justkui sead.»
Arno tundis kõnelejad häälest ära: Tõnisson ja Toots kahekesi. Aga kuidas nad praegusel silmapilgul nii rumalasti võisid kõnelda, iseäranis Toots, sellest ei saanud ta kuidagi aru.
Üldise koolikohustuse kaudu ühendab see meile kõigile tuttava Arno elamusest kantud jõulupeatükk juba mitut põlvkonda, ükskõik, kuidas riik parajasti Jumalasse suhtunud või kes võimul on. Ta on muutunud osaks meie hariduse alusmüürist ja üheks sillaks, tänu millele eestikeelne kirik ehk kestis läbi 20. sajandi; on olnud Looja sooja puudutusena alati meie jaoks olemas.
Igaüks loeb «Kevadet» omamoodi, see on selge, koolis ja hiljemgi veel. Kuidagi lugesid tsensoridki. Nad kas leidsid «Kevadest» endale sobiva või sobis ka jõulupeatükk tegelikult neile kui inimestele. «Kevadet» on ilmunud 21 trükki, üks rohkem kui «Kalevipoega».
Juune Holvandus

Pildigalerii: