Laatre orel kiidab Issandat

5. septembril, tänulikkuse pühapäeval, taaspühitses peapiiskop Urmas Viilma Laatre Püha Laurentsiuse kiriku remonditud oreli.

Muusikat, millega väljendati tänu Jumalalt lähtuva hea eest, tehti sel pühapäeval Laat-

res palju. Oreli pühitsemise eel saatis rohkearvulisi kirikulisi koguduselaulu „Õnnista ja hoia“ laulmisel Väägvere pasunakoor, mis ka pärast teenistust rõõmustas pidulisi meeleolu loova kontserdiga. Jumalateenistust rikastas vahelaulmistega kohalik Tõlliste-Puka-Sangaste segakoor, mille naised kandsid kohaliku kihelkonna rahvariideid.

Jumalateenistusel teenisid peale peapiiskop Urmas Viilma veel Valga praostkonna praost Mart Jaanson ning Sangaste ja Laatre koguduse õpetaja Ivo Pill ja diakon Tanel Meiel, samuti Puhja koguduse õpetaja Tiit Kuusemaa.

Laatre orel teiste seas

Peapiiskop peatus pühitsuseelses kõnes Laatre kiriku ajalool, nimetades, et praegune, 1831. aastal pühitsetud kivikirik, on Laatres juba kolmas: „Esimene kirik hävis Liivi sõja ajal 1558, teine hävitati Põhjasõjas 1702.“ Kirikupea tõi esile huvitava seaduspära, et enamasti ehitatakse hävinud pühakoda üles kahe inimpõlve jooksul. Kui selle ajaga kirikut ei taastata, jääbki see tegemata. Ta küsis, kas sama reegel võiks kehtida orelite puhul: „Et kui kahe inimpõlve jooksul ei jõua orelit hüüdma panna, kas siis jääbki pill vaikima? Laatres näeme, et reegel peab paika ja täna on see päev, mil orel ligi veerandsaja-aastase vaikimise järel pärast taaspühitsemist võib taas hõisata.“ 

Viilma nimetas sümboolseks, et Laat-

re orel pühitsetakse pühapäeval, mil kirikukalender tõstab esile tänulikkuse: „Kõik, mis meil on, on Jumalalt. Meil endil pole midagi. Kas oleme teadvustanud, et meil ei ole ükskord siit ilmast minnes midagi kaasa võtta – meie pihud on siis sama tühjad kui kord siia ilma tulles. Kõik, mis meil täna on, on saadud tänu kellelegi. Tänu Jumalale, tänu lähedastele, ka tänu oma tööle kindlasti. Järelikult tuleb meil endil ka midagi endast maha jätta, teistele, kes tulevad meie järel. Vaimne pärand, aga ka aineline, nagu see täna pühitsetav orel, mis on taas korda tehtud ja jääb siia kirikusse hõiskama loodetavasti veel inimpõlvedeks.“

Pühitsuse aluseks luges kirikupea 105. psalmi ja pühitses Laatre oreli, et see saaks asuda kõikide nende ilmamaa pillide sekka, mis on valmis Loojat kiitma. 

Otsekui vastuseks pühitsuspalves öeldule kõlas organist Miina-Liisa Kuusemaa esituses Roman Toi „Meelespea“. Kõik said kuulda, milleks vastpühitsetud orel võimeline on, kui oma registrid avab ja viled kasutusele võtab. 

Eesti kehvemast pillist

Ka koguduse juhatuse esimees Rein Rosenberg keskendus oma sõnavõtus tänulikkusele. Koguduse nimel tänas ta kõiki, kes oreli kordategemiseks ühel või teisel moel on panustanud. „Meile oleks oreli kordategemine, milleks kuluv summa on ümmarguselt 73 000 eurot, käinud kindlalt üle jõu. Meil ei olnud piisavalt raha, aga meil oli piisavalt usku. Usu tõttu meil ka õnnestus. Täname kõiki aitajaid,“ rääkis juhatuse esimees, kutsudes altari ette tänukirja vastu võtma erinevaid isikuid ja organisatsioone. 

Eesti Kirikule antud lühiusutluses tunnistas Laatre oreli kordategija orelimeister Olev Kents, et täna taaspühitsetud orel oli üks Eesti kümnest kehvemast pillist. Ta meenutab, et Laat-

res 80ndatel käies avanes talle kurb pilt pillist, mille pooled viled olid laiali veetud ning korpus lõhutud. See oli pill, mille juures oli raske ka ühte registrit mängukorda saada. 

Laatre kiriku oreli taastamist nimetab orelimeister missiooniks: „Tundsin, et seda tuleb teha ja muidugi olen täna väga rõõmus, et toonased püüdlused on sellist vilja kandnud. Siin on pill, mis mängib, ja mängib hästi. Tinaviledest üle poole on uuendatud. Mõnes registris oli alles vaid kolm vilet, mõnes ka kümme. Pill on rekonstrueeritud algsel kujul. Selle kiriku kohta on pill piisavalt suur, saab kasutada ka orelikontsertide andmiseks.“

Laatre kirikule ehitas uue, 1894. aastal valmis saanud oreli Riia orelimeister Eberhard Friedrich Walker.

Maal on elu

„Kas Marsil on elu, ma ei tea, aga et maal on vilgas elu, selles veendusin küll täna Laatres,“ sõnas peapiiskop Viilma pärast teenistust alanud seltskondlikul koosviibimisel Laatre kogukonna poole pöördudes. Ta kiitis kogudust, kes ei pea paljuks teha endast olenev, et ka aineline vara, mis esivanematelt kalli pärandina saadud, oleks hoitud laitmatult edasiandmiseks neile, kes meie järel tulevad. 

Kirikus avatud infotahvlilt sai lugeda, et Laatre kant on kultuurielu poolest olnud rikas ning siin on väärtustatud paikkonnale omast. Laatre kogudus on püüdnud elada võimalikult iseseisvat elu. Ametlikult sai Laatre kogudus iseseisvaks 1935. aastal, kuid Sangaste õpetajad teenivad seda siiamaani. Kui täna väikeselt, aga tublilt koguduselt, kes igal pühapäeval kümmekond ustavat palvetajat kirikusse toob, küsida, et kas oleks mõistlik liituda naaberkogudusega Sangastes, siis oleks eitav vastus kindel. Oma kirik ja oma kogudus kestavad Laatres edasi.

Liina Raudvassar