Kyrene Siimon kandis Jeesuse risti

Küla vaikusest tuli Siimon Jeruusalemma suunas, mis oli täis kära. Teda tüütas üksluine töö ja teda tüütas ka linnakära. Ta kõndis tuimalt, vaatamata vastutulijaid. 

Tema taga sibasid aga ta pojad Alexandros ja Rouphos. Poegadele oli ta pannud kreekalikud nimed, nagu tahaks ta kaugemale sellest kurvast Iisraeli lapse elust, olla maailmakodanik. Kuid vaatamata poegade peentele nimedele jäi ta kinni töökoorma alla. Oma maailmast inimene kõrgemale ei jõua. Kuhu ta sünnib, sinna ka jääb.

Inimene ei otsusta oma saatuse üle. Saatuse võib ta isegi kaotada. Siimon nägi vastu tulemas rooma sõjamehi, kes sundisid üht verist meest kandma risti. Mees kukkus. Sõjamehed küsisid: „Kes kannaks risti edasi? Meie seda ei tee, peab olema keegi juut, las tema kannab risti. See vastutulija! Tule, kanna rist tapmiskohta, olgu see sinu töö keisri heaks!“

Siimon vaidles vastu: olen siin lastega, ei ole neid kuhugi panna ristikandmise ajaks. „Aga mis see meie asi on, võime ka sinu risti lüüa ja Jeesuse teeveerde jätta!“ Selle peale võttis Siimon risti ja kandis, vaadates ikka üle õla, kas lapsed püsivad sabas.

Järgmisel korral Jeruusalemmas küsis Siimon: „Näis, kas jälle vaja mõnd risti kanda?“ Rouphos aga oli mõtetega mujal: „Läheks Antiookiasse, kõik räägivad, et seal on häid töökohti.“ „Jäta siis Alexandroski siia, rändlinde on niigi maailmas palju,“ urises Siimon. Kuid Rouphos oli juba leidnud reisiseltskonna, Orontese jõe palgiparvetaja, ning teekond sai selgeks, kreeka keel on suus, saad iga asjaga hakkama.

Rouphos rändas Jeruusalemmast edasi läbi Galilea ja Hermonimaa põhja, Emesa kanti, seal istuti parvele. „Isa kandis kord kellegi surmamõistetu ristipuud, meid aga kannab puu ise, viib, kus oleme homme,“ ütles ta parvel istudes vennale. 

Antiookias leiti elukoht kellegi rikka naise Berenike juures, kes kuuldavasti oli Benjamini soost. Selle iseseisva naise, oma mehe varasid valitseva lese majas oli alati rahvast, eelkõige juute. Nende jutuajamised olid mingis salakeeles, räägiti surmast ja ülestõusmisest, ja see surm oleks olnud nagu varem, samas nagu oleks see kordunud. Aga vennakestel oli töö sadamas, uued tutvused kiskusid kaasa. „Iga palgiparv Liibanonist on pääsemine,“ õpetas Rouphos venda. Ta tundis ju, et kõik inimese elus on kutse ja võimalus … pääseda … kuhugi … kellekski. Kui sul on kreekalik nimi, jõuad sa vaesest isamajast kaugele. Nagu Antiookia on suurem kui Jeruusalemm, nii on Rouphos osavam isand kui Siimon omal ajal.

Kuid Berenike, see matroon ja kirjatundja, pidi millegipärast minema Rooma ning ta ei teadnud, kuidas edasi, kuidas võtta maha üks „maine telkhoone“, nagu ta oma hooviga kivimaja nimetas. Ütleb ju Piibel, et „sea oma koda korda“ (Js 38:1), aga kuidas? Ei ole ta neil aegadel osanud pöörata oma palet kõigi poole, kes siin sisse ja välja käivad. Kui aega üle jäi, seletas ta Paulusega Tarsosest veel kord üle, mida rääkis viimane jutlus. Küll loeti koos Moosest ja Jesajat. Paulusele jätkus aega, Paulus oli ka jutukas ja vaimukas. Tema sai kogu tähelepanu, ja teda oli mõnus kuulata ka. Aga nüüd asub ta teele, ja majas on rahvast, kellega ei saanud õieti tuttavakski, nagu ka see Rouphos.

„Rouphos, sa tuled Jeruusalemmast, ega meil ei ole ühiseid tuttavaid sealmail?“ – „Minu teada mitte, oli ikkagi suur linn.“ – „Elasid päris Taaveti templi lähedal, kuidas kulges sinu tee Jumalaga?“ – „Eks ohvrid ja seatud ajad olid, aga midagi erilist me templisse ei viinud.“ Juttu oleks võinud jätkuda, kuid suurlinn elas oma elu. Berenike teekond viibis, juhtus hoopis, et Rouphos läks veel enne.

„Kas sul isa on veel meeles?“ küsis Alexandros. „Kas tahaksid Jeruusalemma, isa on ehk väga üksi?“ „Eks ma jõua, käin enne veel Roomas ära,“ kostis Rouphos. „Isa pole oma vaeva eest midagi saanud,“ meenutas väikevend, „ei teagi, on ta pahur või raskemeelne.“

Need sõnad jäid Rouphost saatma. Saatsid, kui laev teda Rooma kandis. Saatsid, kui ta kandis (hea palga eest) koormaid Roomas. Kõik Rooma kogudusekojad olid tema sõpru täis, uudised liikusid. Kas tuleks ka uudist Siimona kohta alevist Juudamaal, keda nimetatakse küll esivanemate järgi nii suurelt Kyrene Siimonaks!

Nädalad läksid, maailm oli lai. Järsku oli üks Rooma kogudusekodadest, Iisraeli laste kooskäimise kohtadest, täis juttu, et Taaveti Poeg olevat tulnud, ja sellega on kõik selge – mida Iisraelis on oodatud, see on täitunud. Teine kogudusekoda aga ütles, et mitte mingil juhul, too Messias on ju löödud risti. Ta polevat jõudnud oma risti koguni mitte ise kanda, keegi pidi tee äärest appi tulema, kandjaks või nii. 

Vaidlus läks iga laupäevaga kõvemaks. Oli see Taaveti tempel või Kolgata, oli see üks või teine paasapüha, kas võis noor mees seda mäletada. Vaidlejad teadsid mäletavat kindlalt, kuigi nad polnud kohal. Kuid ühe vaidluse keskel nägi Rouphos kogudusekojas Bereniket. Kuidas jõudis vanem inimene nii usinasti oma teel Rooma, see selgus kohe. Ta tuli hoidma lapselapsi, kes Roomas. Ja mis olid need jutud, mis Berenike kojas seal Antiookias kõlasid, need olid risti all nõrkenud Jeesuse Kristuse kuulutuse sõnad. Saatus oli Rouphose kätte saanud, kuigi tema oli saatuse eest põgenenud. Siin on Berenike sealt Antiookiast, siin on sõnum ristist. Seda risti on kord kandnud ka tema isa. Isa jäi sinna, kus oli sündinud ja pojad kasvatanud. 

Varsti tuli sõnum Jeruusalemmast Alexandroselt, et isa suri. Kuid Alexandros oli väga kinnitatud, sai ta ju olla isa juures tema elupäevade lõpus. Ja pealegi, surm ei ole enam see võimas valitseja, milleks kord sai teda mõtlematult kutsutud. Isa Siimon pani tookord Kolgatal risti maha, tehku kohtunikud nüüd mis teevad, palk on õlalt visatud. Poeg aga, Rouphos, kannab risti, kannab Jumala evangeeliumi edasi. Kodust on ta jõudnud kaugele, rist on kandnud.

Kirjasõna teeb imet. Pauluski kirjutas veel Rooma: „Tervitage Issandas valitud Rouphost ja tema ema, kes on ka minu emaks olnud!“ 

Autori mõtted Mk 15:21 ja Rm 16:12 üle.

Vallo Ehasalu,

vaimulik

---

Tekstis esinevad autori soovil nimekujud

 Kyrene Siimon, Alexandros ja Rouphos. 1997. aasta piiblitõlkes (Mk 15:21, Mt 27:32;

 Lk 23:26) esinevad nimekujud

 Siimon/Siimona Küreenest, 

Aleksandros ja Ruufus.