Kuuletu jumalasõnale

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?
(Mi 6:8)
See on nii. Ma olen ikka korranud, et pühakiri, jumalasõna on hästi lühidalt öeldes õpetus õigeks ja ausaks eluks. Kui inimesed seda täidaksid, oleks meil ammu maapealne paradiis. Poleks meil vaja ei kasvatusprogramme ega õpetuse projekte, ei haridusbürokraatiat, vanglaid ega uimastisõltlaste parandusasutusi.
Paraku inimesed ei kuuletu jumalasõnale. Sügavalt tunnetatud inimkonna kurbloolisus aimub siin. Ise oma tarkuse järgi tehes läheb inimesel ikka valesti ja viltu. Minu elukogemus tunneb: käime koolis ja õpime, aga inimlik rumalus kasvab ikka suuremaks. Ajalehest loetud lõik: demokraatia paradoks on selles, et lolle paistab olevat järjest rohkem.
Puudujääk on just hingehariduse vallas. Arvuti ja mobiiltelefon ei asenda hingeharidust ja südametarkust, mida saame pühakirja lugedes ning jumalike tõdede järgi elades.
Eeloleva pühapäeva kirjakohad võtavad kokku manitsused laitmatuks eluks. Ühe variandina on need kirja pandud Pauluse esimeses kirjas tessalooniklastele: «See on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest, et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus, mitte himude kires, nõnda nagu paganad, kes ei tea midagi Jumalast, et ükski ei oleks üleastuja ega petaks oma venda asjaajamises. Jumal ei ole meid ju kutsunud rüvedusele, vaid pühitsusele.» (1Ts 4:3–7)
Allumine ja kuuletumine ning selle vastand – vastuhakk ja mäss moodustavad sügava filosoofilise probleemi, mille lahendust mina öelda ei oska. Hando Runneli uuemas luulesalmis seisab: Jumal teab, miks ta igaühe rinda on pannud soovi moodustada vastasrinda. Ka Piiblis ei ole kuuletumise kohta ühepidist tonaalsust.
Lühikeses Miika raamatus, kust tänane alustekst, on Jumal hakanud rahvast lööma, sind su pattude pärast laastama. Sest: «Kas ma peaksin olema hea väärade vaekausside ja võltsitud vihtidega kukru juures? Selle linna rikkad on täis vägivalda, elanikud räägivad valet ja neil on suus petise keel!» (Mi 6:11–12) Üks võimalus allumatutega käitumiseks on sõda, tuli ja puruksraiumine.
Teine haru karistusest on Jumala õnnistusest ilmajätmine. Sa küll teed, aga sinu tööl ei ole vilja (samuti Miika raamat).
Tark laulik Taavet, kes ülimaks tarkuseks pidas sõnakuulelikku südant, laulab imelise helinaga: «Su korraldustest ma olen saanud arukaks, sellepärast ma vihkan kõiki vale teeradu! Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal!» (Ps 119:104–105)
Ühe korra oli Jumal inimkonna täieliku hävitamise läbi teinud – Vana Testamendi Noa loos. Noa läks taas maale ja ohverdas altaril põletusohvreid. «Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles oma südames: «Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.»» (1Ms 8:21)
Lõik iseloomustab Jumalat väga inimlikust küljest: ta tundis lõhna ja mõtles oma südames. Kas Jumala ilus andestus «Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö!» püsib lõpmatuseni meie sõnakuulmatute riigis?
Rannar Susi