Kuuendaks liturgiliseks värviks on sinine

Lisaks viiele liturgilisele värvile – rohelisele, valgele, punasele, violetsele ja mustale – on alates möödunud aasta 1. novembrist EELKs kasutusel kuuenda liturgilise värvina veel sinine.

Taevakarva tooni lisandumine tekitas mitmetes kirikuliikmetes, k.a vaimulikes, küsimusi. Kuulda on olnud ka nõutust, isegi rahulolematust. 

Küsitavust on tekitanud eelkõige uue värvi statuut. Kirikuseadustiku 2. osa viiendast peatükist, mis käsitleb kirikutekstiile meie kirikus, saab lugeda liturgiliste värvide loetelu ja iga värvi tähendust. Kuuendat värvi, sinist, iseloomustatakse neitsi Maarja värvina. 

Ei ole täpsustatud, millistel kirikuaasta pühadel uut liturgilist värvi kirikuruumis kasutada, aga eeldatav on, et kiriku altar ja kantsel võiksid olla taevakarva katetega Jumalaemaga seotud kirikupühadel. Seadustik sätestab, et „Liturgiliste värvide kasutamise täpsema korra kehtestab piiskoplik nõukogu“. 

Teades, et EELKs on küllalt kogudusi, kus ei ole olemas kõikides liturgilistes värvides tekstiilikomplekte, võib julgelt oletada, et uue liturgilise värvi lisandumine ei taga veel kõikide koguduste poolt selle praktilist kasutuselevõtmist. Puhtalt materiaalsetel kaalutlustel, sest heatasemeliste tekstiilide soetamine on seotud märkimisväärse materiaalse kuluga, mida kõik kogudused endale lubada ei suuda. 

Seda arvestatakse ka üldkiriklikult ning seadustik sätestab, et kui ei ole võimalik muretseda kõikides liturgilistes värvides kirikutekstiile, võib punane asendada violetset, musta ja rohelist värvi. Millise värviga annab asendada sinist, seda seadusesõnast välja ei loe. Küllap on kirikuseadustiku muutmine uue liturgilise värvi võrra nii uus teema, et kogudustel võtab veel natuke aega uudisega kohanemine, aga tõenäoliselt saavad peatselt meie tekstiilikunstnikud ja käsitöölised tellimusi Maarja värvi katete loomiseks.

Seega, paljudele ootuspärane viide rahvuslikule tähendusele EELK uue liturgilise värvi tutvustamisel puudub. Hoolimata sellest, et meie luterliku kiriku ajalugu tunneb sinist tooni kirikutekstiili, kuigi mitte punktuaalselt võttes liturgilise värvina. 

EELKs seadustati sinise värvi kasutamine 1936. aastal piiskop Hugo Bernhard Rahamäe otsusega, mis kõlas: „Määran Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus soovikorral tarvituselevõtmiseks lisada viiele liturgilisele värvile ka veel sinise värvi, nagu see Eesti riigi rahvuslipul on. Sinisevärvilised altari ja kantsli katted tuleksid tarvitamisele riiklikel pühil, nagu Vabariigi aastapäeval, kohalikul vabastamispühal j.n.e.“ Sinise värvi, mille kasutuselevõtmine oli kogudusele vabatahtlik, ülesandeks oli rõhutada tänutunnet Jumala vastu, kes on kinkinud iseseisvuse ja vaba Eesti riigi. Viide neitsi Maarjale puudus.

Kirikutekstiili uurija Marju Raabe nendib raamatus „Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku tekstiilid“, et pole teada, kui laialdaselt sinised kirikutekstiilid toona kasutust leidsid. On andmeid, et mõnes koguduses kasutati rahvusvärvides altari- ja kantslikatteid ka jaani- ja jüripäeval. Kindel teave siniste katete valmistamise kohta on neljast kogudusest: Tallinna Toompea Kaarli, Petseri Peetri, Pärnu Eliisabeti ja Suure-Jaani kogudusest. 

Kaarlis on sinisest kangast mustade narmastega katted säilinud, Suure-Jaanis on alles kantslipõll, kuna altarikate hävis nõukogude perioodi lõpus ning põlvituspadja ja trepiastmete katted värviti mustaks. Koguduse hooldajaõpetaja Hedi Vilumaa selgitab, et kasutab ajaloolist sinist kantslipõlle riiklike tähtpäevade tähistamise teenistusel, laotades selle altarile. Ta väljendab nukrust, et uut liturgilist värvi ei seota Eesti rahvusvärviga, vaid üksnes Maarjaga. 

Kui eksiilkirikus oli sinise värvi kasutamine kirikutekstiilina levinud, just eestluse rõhutamiseks, siis Kodu-Eestis tõusis teema uue riikliku vabaduse künnisel. Omapärase näite pakub taasiseseisvunud Eestis Tallinna Püha Vaimu kirik, kuhu 1995. aastal valmistas Tallinna kergetööstustehnikumi õppur Anneli Oru sinise altaripõlle ja stoola. Koguduse õp Gustav Piir kinnitab, et kasutab sinist altaripõlle iseseisvus- ja taasiseseisvumispäevadel ning lähtuvalt uue liturgilise värvi lisandumisest ka neitsi Maarja värvina vastavatel kirikupühadel. 

Alanud veebruar viib mõtted Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisele 24. veebruaril. Lisaks riiklikele institutsioonidele tähistab seda rahvuspüha tänujumalateenistusega ka EELK. Kiriku kehtivast seadusandlusest on võimatu välja lugeda, kas Eestiga seotud tähtpäevade puhul on või ei ole paslik kasutada sinist liturgilist värvi. Jääb arvata, et aeg toob segadusse selgust ning käivitab traditsiooni, millest joonduda.

Liina Raudvassar