Kuningas Kristuse püha 

Jeesus kirjeldas jüngritele viimset kohtupäeva: „Tema ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest“ (Mt 25:32).
See on karm pilt. Sikud vasakule ja lambad paremale – ilma eranditeta, lõplikult. Kuhu jääb siis halastus, millest Jeesus nii palju kuulutas ja õpetas? Halastuse kuulutuse leiab kindlasti, kui kirjakohta, millest eelnev tsitaat pärineb, algusest lõpuni lugeda. Lühidalt öeldes räägib Jee­sus sellest, et halastuse pärivad halastajad.
„Me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees“ (2Kr 5:10).
Oma sajandivanuses vabariikluses unustame sageli ära, et see, mida me eestlastena nimetame Jumala riigiks, on paljudes teistes keeltes Jumala kuningriik. Kristuse kohtujärje ees ei anna musta valgeks rääkida ega isegi mitte parlamentaarselt hästi helehalliks menetleda. Viimsel kohtupäeval on ainult üks otsustaja – kuningate kuningas.
Kuningas Kristuse pühapäev on üleskutseks hakata varakult valmistuma viimseks kohtupäevaks. Aga mitte nii, et asume oma ajalike arusaamiste mõõdupuu järgi inimesi jagama lunastatuteks ja hukkaläinuteks. No et meil oleks juba aegsasti kõik sikud vasakule ja lambad paremale valmis rivistatud. Issanda päeva oodates seadkem hoopis oma usk ja elu tema armastuse eeskuju järgivaks. Sest Jeesus ütleb: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25:40).
Mart Salumäe