Külvatud seeme on tärganud

Kirjasõna ütleb, et «Issand tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad» (Ho 6:3). Kunagi külvatud ususeeme ei jää tärkamata, on vaid aja küsimus, millal võrse nähtavaks saab.

Kaks pühapäeva järjest on Palamuse kogudus rõõmustanud, sest altar, mis meenutab püha õhtusöömaaega ja Jumala kohalolu koguduse keskel, sai uued katted. Uued katted said ka kantsel ja pult. Rõõm on kahekordne, sest katteid on kaks komplekti. Möödunud paastuaega jäävad meenutama violetsed, mis pühitseti palmipuudepühal, valged olid esmakordselt kasutusel ülestõusmispühal.

Järelemõtlemise aeg
Koguduse õpetaja Jaan Nuga üleskutse saamaks kirikusse uued tekstiilid leidis vastukaja hingedeajal alanud leerikooli õpilastelt Tiiu Jaskalt ja Eha Ragelilt. Õpilasteks on seekordseid leeritundides osalejaid ehk pisut kohatu nimetada, sest leeri kogunes kuus memme ja üks keskealine koduperenaine. Nii eakat rühma pole õpetajal enda sõnul varem olnudki.
Tund kestis sageli kolm kuni neli tundi järjest. «Kui juba jutuotsa peale saad, ei tule teemadest puudu,» kostab õpetaja elukogenud ja tarkade naiste kiituseks. Tundides käiakse hoolsalt ja leeriõnnistus saadakse nelipühal. Mõni leerilastest on noorpõlves ristitud, nüüd käiakse kord valitud teel edasi.
Möödunud paastuaeg on õpetajal läinud märkamatult kiiresti. Abikaasa Ingrid asus tööle Jõgeva haiglasse ja pere kolm last on valvekordade ajal ööpäevaringselt Jaani hooldada. Noorim neist on kahe ja poolene, vanim käib 1. klassis. Aega võtavad koolitunnid Palamuse koolis.
«See on olnud ka järelemõtlemise aeg, on vallanud seletamatu hingevaev maa ja rahva pärast. Aga on ka põhjust rõõmustada,» räägib õpetaja oma mõtetest. 20 aastat on kogudusel olnud sõprussuhted Põhja-Saksamaa kogudustega, 4.–8. septembrini oodatakse sõpru palverännakule läbi Eestimaa. Selleks kirjutas õpetaja projekti kohaliku omavalitsuse programmile.
Seoses ülestõusmispühade ja jõudsalt edeneva kevadega mõtleb Jaan Nuga: «Mis inimese südames toimub, on omamoodi müstika. See, mis looduses näha on, peaks jõudma ja jõuab hinge.»

Tantsupõrandalt leeritundi
Palamusel sündinud, Tartus kaubatundmist õppinud ja Tallinnas töötanud Eha Ragel tuli pärast pensionile jäämist kodukanti tagasi ja jõudis leerikooli õe õhutusel. Ta meenutab, et tema isa oli siin kunagi kellamees, hiljem oli selle ameti peal aga ema. Siis käis ta ikka kirikus ja aitas ema, aga leerikool oli tol ajal tabu.
«Ei olnud julgust üksi pealinnas sobivat kirikut otsida, elasin oma palved üksinda läbi. Nüüd olen kirikutee leidnud,» ütleb Eha Ragel. Ta on tänulik emale, et too juhatuse kätte andis.
Aktiivne Eha on kolm aastat tantsinud memmede tantsurühmas, nagu ka Tiiu Jaska. Koos võeti ette näputöögi: Eha altari- ja Tiiu puldi- ning kantslikatted. Enda sõnul pole Eha vaat et viisteist aastat näputööd teinud, kuid oli valmis suure töö ette võtma.
Seda enam, et õpetaja valis ja tõi materjalid, otsis internetist mustrid. Pitsid olid juba varem valmis heegeldatud, nüüd tuli tikkimise raamat ette võtta ja vajalikud pisted meelde tuletada. «Motiivid olid ees, mõtlemist oli, mis pistega või kuidas teha ja et õigeks ajaks valmis saaks,» meenutab töö valmimist Eha Ragel. Nüüd on kirikusse minnes rõõm seda suurem: nii koguduseliikmeks saamise kui ka omatehtud tekstiilide pärast.
Rita Puidet