Külmas küünlakuus mõtetega suvisel laulupeol

24. veebruaril 1931 sai täis 13 aastat Eesti iseseisvust. Seda päeva tähistati seegi kord kõikjal üle Eestimaa. Tehti seda aga tagasihoidlikult ja tõsises meelelaadis, nagu ajale kohane.
Meenutati aastaid, mil pandi alus Eesti riigile. Kirikutes, mis vabaduspäeval endiselt suuri rahvahulki ligi tõmbasid, rõhutati, et kõik see sai teoks Jumala abiga. Kuid – füüsiliselt oldi küll nüüd vabad, aga hingeliselt? Ikka veel võis kuulda enesetappudest, üle jõu elamisest, mammona kummardamisest ja usust võõrdumisest. Need nähtused võisid aga rahvale hädaohtlikuks saada.
Raplas olid vabariigi aastapäeval kõik majad lipuehtes. Pühalikult helisesid kirikukellad. Õpetaja J. Liiv pidas arvukalt kokku tulnud rahvale päevakohase jutluse, rõhutades, et püsima jäävad need rahvad, kes Jumala juurde jäävad. Lauluga «Igavene mälestus» mälestati Vabadussõjas langenuid. Pärast jumalateenistust oli aktus kohaliku tuletõrje saalis. Õpetaja Liiv oli siingi kõnelejate hulgas.
Põlvas austati vabariigi aastapäeva rohke osavõtuga palvetunnist Partsi koolimajas. Vaimuliku kõne pidas koolijuhataja Gustav Piirberg. Järgnesid noorkotkaste ettekanded: laulud, ilulugemised ja näidend «Isamaa ilu hoieldes».
Aastapäeval lauldi koraale
Lüganusel peeti vabariigi aastapäeval koraalipüha, millest võtsid osa kihelkonna ilmalikud ja kirikukoorid Maarjast, Maidlast ja Lüganuselt. Rahvas, kes koraalipühal innukalt osales, avaldas soovi, et taolisi pühi edaspidigi korraldataks.
Koraalipüha peeti mujalgi. Ülikooli kogudus tegi seda 25. veebruaril. Cantate Domino segakoor laulis koraale, mis olid suuremalt osalt J. S. Ba­chi seatud Martin Lutheri looming. Kõnega sidus koraale koguduse õpetaja prof H. B. Rahamägi.
Kuid midagi suurtki oli ettevalmistamisel. Hoos oli Artur Kapi oratooriumi «Hiiob» õppimine. Haaratud olid Estonia Muusika Osakonna segakoor, Tallinna Meestelaulu Selts, solistid Karl Viitol, Bernhard (Benno) Hansen, kõneosaga Hugo Laur, meestertsett ja muidugi sümfooniaorkester. Kõike seda muusikaväge trillis prof Juhan Aavik, autor muidugi ka, ja esiettekandest, mis oli planeeritud 1. märtsile, pidi saama hooaja tippsündmus.
Kaarlis moodustati noortekoondis
Tallinna Kaarli koguduse 2. pihtkond pidas oma 25. aastapäeva. Pihtkonnale pani 1906. aastal aluse õpetaja R. Hurt. Tema surma järel 10. jaanuaril 1918 oli pihtkonnas 17 021 liiget. Nüüdseks oli nende arv kasvanud 21 126-le, kelle hulgas oli palju tähtsaid riigi- ja seltskonnategelasi. Juubelipäeva õhtul oli Kaarli kirikus muusikaline tänujumalateenistus. Altarikõne pidas õpetaja Aleksander Kapp, jutlustas F. Stockholm, kirikupalve ütles A. Sommer. Sissetulek laululehtedest ja annetustest läks õpetaja R. Hurda hauasamba kaunistamiseks.
Kaarli 3. pihtkonna noored tulid aga 22. veebruaril kokku asutama pihtkonna noortekoondist. Selleks korraldatud jumalateenistusel pidas altariliturgia ja -kõne õpetaja Sommer, jutlustas direktor Raudkepp ja kõne pidas õpetaja Sternfeldt.
Noorte koondamise mõte Kaarli kirikus polnud uus. Eeltööd selleks oli teinud juba õpetaja Hurt Tallinna Evangeeliumi Noortemeeste Seltsis. Prooviti leeris käinud noori kristlikus noortemeeste seltsis koondada Kaarli kiriku klubi nime alla, peeti neile usulisi referaate ja koosolekuid, koguti endisi leeriõpilasi. Vaeste hoolekande alal töötas noorte neidude rühm.
Uuemal ajal hakati noortetööd siduma vahetult kogudusega. Selleks korraldati noorte jumalateenistusi, piibli- ja palvetunde, perekonnaõhtuid, kirjandus- ja muusikaõhtuid. Esimene 3. pihtkonna vastloodud noortekoondise peakoosolek peeti 28. veebruaril. Liikmeks astus üle 70 noore.
Tähelepanu noortel
22. veebruaril aset leidnud Tapa teine noortepäev leidis rohket osavõtmist. Jumalateenistusel jutlustas külalisena Palamuse pastor A. Kerem. Teema oli asjakohane: «Sõna ristist on õnnistuseks meie noortele». Järgnenud lastejumalateenistusest võttis osa üle saja lapse, kes rõõmsa üllatusena said kingiks ajakirja Laste Sõber.
Õhtul oli Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi saalis kontsert-äratuskoosolek. Kavas ühislaulud kaitseväe orkestri saatel, ilulugemised ning noorte segakoori ja solistide ülesastumine.
Noortele pühendati kõikjal palju tähelepanu. Nii tegutses Võnnus Jeesuse Sõprade Ühing, kes pidas oma koosolekuid Võnnu kiriku kantseleis, kus uuriti ja seletati pühakirja. Värskelt remonditud leerimajja osteti köster Soo käe all tegutseva koori õpetamiseks harmoonium.
Pidupäevaks Kaarli koguduses kujunes teeneka juhatuseliikme W. Betlemi 60. sünnipäev. Varahommikul äratas juubilari koguduse laulukoor. Anti üle auaadress. Ei puudunud ka õhtune meeleolukas koosviibimine.
Tallinna Jaani koguduse Vaeste Hoolekande Selts tähistas oma 11. aastapäeva. Seltsil oli 150 liiget, kes andsid abi 110 hoolealusele koguduse vanadekodus, lisaks 60 «lahtist» hädalist. Aastapäeva puhul oli vanadekodus perekonnaõhtu, mille sissetulek oli ette nähtud heategevuseks.
Mõeldes suvele
Kui viimase üldlaulupeo kavva ühtegi vaimulikku laulu ei võetud, tekitas see paljudes lauljates ja koorijuhtides pahameelt. Kuid polnud halba heata – tekkis idee korraldada eraldi vaimulikke laulupäevi. Esimene oli 1929. aastal Tartus, mis jättis sügava mulje. Eelmisel suvel õnnestus kõigiti Türil toimunu.
See andis julgust ja eelolevaks suveks plaaniti juba laulupäevad Jõelähtmesse, Tapale, Paidesse ja Pärnusse. Kristlikult meelestatud rahvas tundis vajadust võimsa tänulauluga Looja ette astuda. Kava otsustati koostada kergematest lauludest, et ka kehvemad koorid saaksid peost osa võtta. Ühtlasi ergutas see kogudusi asutama kirikukoore.
5. juuliks plaanitud Pärnu vaimulikule laulupeole oli juba üles antud 32 koori rohkem kui tuhande lauljaga. Ka mitu Tallinna, Tartu ja Viljandi koori tahtis sellest osa võtta. Laulupeost saadavat tulu tohtis aga kasutada ainult kirikumuusika edendamiseks.
Pidu ise pidi tulema suurejooneline vabaõhu- ja Elisabethi kirikus toimuva jumalateenistuse ning mitme kontserdiga. Üldjuht pidi olema prof August Topman. Ka kõige kõrgemad vaimulikud isandad olid peole kaasatud: jutluse võttis enda hooleks piiskop J. Kukk, pidukõne pidi aga pidama prof H. B. Rahamägi.
Lahkus andekas helilooja
27. veebruaril sängitati maamulda Carl Hunnius – eestisõbralik baltisakslane, kes pikka aega tegutses Tartus, kus helikunsti harrastas ja arvustusi kirjutas. 6. novembril 1926 pidas ta oma 70. sünnipäeva. Isa poolt oli ta pärit Württembergist, kus tema juured ulatusid XV sajandisse. Sealt olevat ta esivanemad sattunud Rootsi ja sealt nn heal Rootsi ajal Eestisse.
Hunniuse isagi töötas kirikuõpetajana Narvas. Ka ta ise oli Tartu ülikoolis õppinud teoloogiat ning töötanud seejärel usuõpetaja ja organistina Kuressaares ning Miitavis. Alates 1902. a jäi ta peatuma Tartusse. Oli andekas helilooja ja luuletaja. Tema soololauludes võib leida usuhardust ja müstilisust.
Lõpuks veel paar lühiteadet. Riigikogust lahkus metropoliit Aleksander. Ta leidis, et targem on oma aega ja jõudu kulutada vaimuliku tegevuse peale.
Meie üks hilisemaid teenekamaid kirikumuusikuid Johan Tamverk, tollal noor, paari aasta eest konservatooriumi lõpetanud 24aastane helilooja, kes kõnesoleval ajal töötas Haapsalus, avaldas soovi osta mõne kiriku väiksem pruugitud orel.
Kanepi köstri ametist vabastati ajutiselt köster A. Tinn, kes kohtu-uurija poolt oli vahi alla võetud.
Mati Märtin