Külaskäik Karja kirikusse

Saaremaa põhjapoolseim, Leisi vald hõlmab endist Karja kihelkonda ja selle pindalaks on 348 ruutkilomeetrit, millel elanikke umbes 2300. Asustuskeskustest eemale Linnaka külla jääb väike Karja kirik, sealsel kogudusel on liikmeid 150, annetajaliikmeid 62.  Õpetaja Veiko Vihuri teenitavates kogudustes on Eesti Kiriku tellinud kuus inimest.

Karja kirik

Karja kiriku ja kihelkonna esmamainimisest möödus sel kevadel 754 aastat.
Kunas esimene, ilmselt puukirik Karja püstitati, pole teada. Praegu Angla–Koikla maantee äärde jääva kivikiriku ehitusajaks arvatakse ajavahemikku 1262.–1285. aastani, mil Saaremaal valitses Saare-Lääne piiskopi ja Saksa ordu vahel rahu. Karja kirik on Saaremaa kirikutest kõige väiksem, pühitsetud kaunile ja targale Aleksandria pühale Katariinale ning neidude, laste ja meremeeste kaitsjale pühale Nikolausele.
Kirikus leidub hulgaliselt raidskulptuure, mistõttu on seda peetud Saaremaa ilusaimaks. Kunstiteadlane Alfred Vaga on öelnud: «Ent teostuselt ei tunne ta võistlejat, igatahes mitte sisearhitektuuris. See on omapärane sümfoonia kivis – arhitekti ja kujuri vaimuühtlasel koostööl saavutatud üllas meistriteos.»
Kiriku ehitusel osales kümme kiviraidurit, kes lisaks kristlikule sümboolikale on kivisse jäädvustanud ka saare naise ja mehe ning kohaliku jalaka. Kooriruumi omanäolised laemaalingud on oletatavalt maalitud kaitseks deemonlike jõudude vastu. 
Ilma kellatornita kõrge kirik on proportsionaalne ja väga hea akustikaga. 
2004. aastal tähistati kiriku ja kihelkonna esmamainimise 750. aastapäeva ajalookonverentsiga, ettekandeid Karja kiriku ajaloost said huvilised kuulata ka 5. aprillil Kuressaares peetud Karja päeval.

Heino Väli
Kodukirikule

Väiksel kõrgendikul asub pühakoda.
Taevaisa arm mind ootab sääl.
Astun mööda ammukäidud rada,
siis, kui kutsub tuttav kellahääl.
Inimpõlved siin on varem käinud,
sind siin imetlenud, hingevalgust saand.
Siit nad igavikuteele läinud.
Nendest ainult mälestus on jäänd.
Oled nagu pärl, nii kuulus, kaunis,
keskaja kunstimeistri kätetöö.
Oled lihtne, kodune ja armas,
olgu päikseline päev või öö.
Helde olgu sulle iga aastasada.
Pikka iga kodukirikule sääl,
et võiks minna ammukäidud rada,
siis, kui kutsub tuttav kellahääl.

Karja Püha Katariina kirikule, luulekogust «Hingevalgus»
Heino Väli on Karja koguduse liige, kohalik koduloo-uurija ja luuletaja, töötas varem koolis käsitööõpetajana.

 

Karja vana surnuaeda võõras juhuslikult ei satu. See seisab üksikuna kirikust eemal otsekui looduskaitsealal. Et sinna pääseda, ehitas koguduse juhatuse esimees üle jõe viiva silla. Ta seisis hea sellegi eest, et surnuaia ees oleks parkimisplats ja matmispaik saaks võsast puhastatud. Enne jaanipäeva käib surnuaial ka vikatimees ja niidab heina maha. Matma hakati siia umbes 18. sajandi alguses ja viimane matus oli viiskümmend aastat tagasi.
Sel kevadel viisid kurjamid minema hulga malmriste, ka Carl Allase haualt. Siis tellis Tõnu Grepp kadunud köstrile mälestuskivi.