Kuidas Tallinna rahvas Vormsilt suve käis otsimas

10 aastat aktiivselt Anne-Mai Salumäe eestvedamisel tegutsenud Tallinna Toomkoguduse seenioride rühmal on saanud heaks tavaks lõpetada oma kokkusaamiste hooaeg suvise väljasõiduga.
Külastatud on kauneid Eestimaa kirikuid ja paiku Lõuna-Eestist Saaremaani ning kahel korral on suvereis viinud ka üle lahe Soome.
6. juunil toimunud väljasõidul oli sihiks Vormsi saar. Koos seenioridega reisisid Toomkoguduse õpetaja Ivar-Jaak Salumäe, Vormsit hästi tundev Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja Patrik Göransson ja mõned juuniorid vanematega – nende hulgas ka Toomkoguduse juhatuse endise esimehe Raido Rüütli pere.

Laulud reisilaulikust
Kui seltskond bussis koos, juhatasid Anne-Mai ja Ivar-Jaak Salumäe eesootava päeva kenasti sisse. Möödunud Eesti lipu 125. aastapäeva puhul kostitas õpetaja Salumäe reisilisi lipuvärvides paberisse pakitud kommide ja oma meenutustega sinimustvalgest lipust. Liputeemaga haakus ka Raido Rüütel, kes rääkis, kuidas ta 1987. aastal Nõukogude Liidu rallikoondises esmakordselt käsitsi joonistatud rahvuslipuga sõita julges.
Teekond Vormsile edukalt seljataga, jõudis rännugrupp Hullosse Püha Olavi kiriku juurde, kus ootas diakon Ants Rajando. Tema kirikut ja saare ajalugu esmamainimisest tänapäevani tutvustav jutt oli väga huvitav. Küsimused koguduse tööst igapäeva elu-oluni said sisuka vastuse ja avardasid laialt kuulajate silmaringi.
Kirikus lauldi ühiselt Anne-Mai Salumäe Vormsi-sõiduks koostatud reisilaulikust rootsi rahvalaul «Näe õitseaeg on ligi».
Järgnevalt siirdus reisiseltskond kiriku kõrval asuvale vanale kalmistule vaatama rõngasriste ja sealt edasi Vormsi Talumuuseumi Svibysse. Muuseumi väljapanek pakkus nii mõnelegi eakamale külastajale äratundmisrõõmu lapsepõlvest, sest paljud ajaloolised tööriistad ja esemed olid sarnased erinevate Eesti piirkondade omadega.
Kosutust kehale ja hingele
Lahke perenaise loal sätiti end muuseumihoovi piknikut pidama. Nagu värskes õhus ikka, oli linnast kaasa võetud ja grillmeister Marko Ummuse muuseumi tuleasemel grillitud toit eriti maitsev. Ka lõunat jäid lõpetama rändajate laulud, nüüd juba – n-ö klaver põõsast – kaasa võetud süntesaatori saatel.
Pärast kehakosutust käidi Patrik Göranssoni ettepanekul vaatamas suurt Parunikivi-nimelist rändrahnu ja sõideti Rumpo säärele. Kes jaksas, kõndis sääre tippu, et saada «tipptegijaks» (humoorikas väljend õpetaja Göranssoni suust), kes mitte, nautis Rumpo huvitavat taimestikku ja kaunist merevaadet. Loomulikult olid kiiremad «tipptegijad» sääretipu vallutajad kaheksa-aastane Andreas Ummus ja üheksa-aastane Erik Richard Salumäe.
Ja oligi aeg taas praamile asuda ja kodutee ette võtta. Oli rõõm, et sadamasse tuli teelisi saatma Ants Rajando, keda kõik tänasid lahke vastuvõtu eest.
Aga sellega polnud veel ekskursiooni sihid ammendunud. Raido Rüütli lahkel kutsel peatuti teel Tallinna tema Ruila-kodu juures, et metsaveeres veel ehitusjärgus kabelit vaadata. Kabelis lauldi reisilaulikust ka viimased tänulaulud.
Ja tänulikkust võis jagada rohkesti – reis õnnestus igati ning kui mandril sadas vihma, oli Vormsi külastajatel õnn nautida päikesepaistet.
Kauni punktina sobib Toomkoguduse seenioride poolt Anne-Mai ja Ivar-Jaak Salumäele tänukaardile kirjutatu: «Maailma parim asi on mõnus vestlus ja kõige paremini tuleb see välja sõprade vahel. Sõprus lammutab müürid, mis meid eraldavad, lõdvestab pinged ja voolab läbi kõikide elusoonte nagu vana hea südamerohi – tunne, et me mõistame ja usaldame üksteist ning soovime teile südamest kõike head! Täname ilusa hooaja ja reisi eest!»

Vormsil käis
Karin Salumäe