Kuidas sündis sõnastik „Mõtlemise mõistevõrk“

Sellest ajast peale, kui ennast mäletan, olen lugenud palju raamatuid. Aasta 2000 alguses asusin õppima usuteaduse instituuti (UI).
Toimus üleminek uuele süsteemile ja me pidime esimese kõrghariduse astmes õppima 3,5 aastat. Siinkohal on võimalus tänada UI õppejõude, kes aitasid mõista, et maailmas on midagi palju huvitavamat lugeda kui raamatud. Kasulik oskus on suutlikkus lugeda ka inimesi. Vaimuliku juhi töövahend on eelarvamuste- ja võimuvaba suhtlemise oskus.
Lugesin Uut Testamenti kreeka keeles. Kunagi kahtlesin, kas ikka on vaja sellist algkeeles lugemise oskust. Alles küllaltki keerukate nüüdisaja filosoofiatekstide lugemisel taipasin, et vanade keelte õppimise vaev polnud asjatu.
Pärast esimese õppeastme lõpetamist jätkasin õpinguid UIs äsja avatud magistriõppes religioonipedagoogika suunal. Õppetegevus oli tollal seotud Tartu ülikooliga. UI laiapõhjalise humanitaarhariduse teoloogia polnud veel asendunud usutunnistusliku teoloogiaga. Tartust tulnud õppejõud külvasid meid üle võõrkeelse kirjandusega, mida pidime lugema ja tõlkima.
Õppetöö oli nii pingeline, et teise õppeaasta alguseks olid pooled kursusekaaslased õppimisest loobunud. Kuigi religioonipedagoogika suunal polnud keeled olulised, tegin ära ka heebrea keele eksami. Vist olin 2006. aastal magistriõppe esimeste lõpetajate seas. Seejärel töötasin kaks aastat religiooniõpetajana gümnaasiumis. Peatselt pakuti filosoofia loenguid.
Loengute ettevalmistamisel selgus, et teoloogi ja filosoofi eelhoiakud on erinevad. Kui teoloogilises eelhoiakus oli oluline minevik, siis filosoofias ja eelkõige teaduses on olulisem kõige uuem teave. Sellest alates pöörasin rohkem tähelepanu kõige uuemale filosoofiale.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel on eesti keelde tõlgitud piisavalt nüüdisaja mõtlejate teoseid „Avatud Eesti raamatu“ filosoofiasarjas. Tekstide lugemisel avastasin, et uuemast mõtlemisest polegi eesti keeles süstemaatilist koondülevaadet. Teave on küll olemas, aga laiali paljudes kohtades. Alustasin siis sõnahaaval teadmiste ühendamist uude sõnaraamatusse, mille pealkirjaks sai „Mõtlemise mõistevõrk“. Sõnastik ilmus selle aasta 1. novembril.
„Mõtlemise mõistevõrgu“ (2017) sisu on vastus vaidlusele selle üle, kas teadlased peaksid oma teadustööd kirjutama eesti keeles. Kuna emakeeles peaks olema võimalik väljendada kõike olulist, siis „Mõtlemise mõistevõrk“ valmis soovist rajada eestikeelne sõnavara filosoofilise mõtlemise tarbeks. Sõnastik sündis eestikeelsete filosoofiatekstide veelkordsel tõlkimisel. Võõrsõnastike abil tõlgiti võimalikult palju võõrsõnu eesti keelde.
Seda menetlust kasutasid mõned toimetajad 1990ndatel. Taasiseseisvunud Eestis on filosoofiatekstide tõlkijad kasutusele võtnud palju uusi sõnu. Sõnastikku on kokku kogutud nende tõlkijate pakutud sõnad (juturavi, biovõim, tehnoteadus, erinevus) ja neid tarvitatakse järjepidevalt. Kuna eri mõtlejad kasutavad samu sõnu erinevates tähendustes, siis muutis tähenduste paljusus sõnastiku koostamise keeruliseks.
Probleeme oli ka paljude uute võõrsõnadega, millel pole eesti keeles vastet. Need ongi muutmata. Tõlkimata on ka sellised sõnad, mis on juba nii juurdunud, et nende tõlkimine muudaks tõlgitud teksti veelgi raskemini mõistetavaks.
„Mõtlemise mõistevõrk“ oli algselt kavandatud tänapäeva filosoofia sõnastikuks. Aga see sisaldab ka varasemaid tähtsamaid mõtlejaid, kes 20. sajandi filosoofiat oluliselt mõjutasid; neid, keda tänapäeva filosoofid kritiseerisid. Sõnaraamatusse on koondatud peamised sõnad, mida tänapäeva filosoofid kasutavad ja ümber tõlgendavad. Samuti tutvustatakse uusi sõnu, mille abil meid ümbritsevat maailma ja inimesi seletatakse (nt religioonihirm, pastoraalvõim, komberuum, tõejärgsus).
Iga keeleuuenduse katse puhul on mingid sõnad, mis kasutusele võetakse, ja mingid, mis jäävad kõrvale kui sobimatud. Seega pole „Mõtlemise mõistevõrk“ normiks olev sõnastik, vaid kutsub lugejat eesti keeles mõtlema. See sõnastik on püüd filosoofilise keele kasutust käänata eesti keele suunas, panna filosoofias alus eestikeelsele mõtlemisele. See keel, milles on võimalik väljendada filosoofiat, jääb püsima.
Leho Lamus,
teoloogiamagister