Kuidas pealinna noored käisid Taaralinnas

Tallinna Jaani koguduse kümmekond noort võttis ette käigu Tartusse, et kohtuda sealse Pauluse, aga ka Äksi koguduse noortega. 

Koguduse noori saatsid koguduse õpetaja Annely Neame ja koguduse liige Piia Aasmäe. Aeg on kiirelt läinud – külas käisime kuu aega tagasi, aprilli esimestel päevadel. Suur tänu nii neile kui külaskäiku korraldada aidanud Josefiine Maria Salongile, ja muidugi võõrustajatele.

Väljasõit algas laupäeval kogunemisega Tallinna bussijaamas, et sõita edasi Tartusse. Kuna ärkasime vara ja kõht oli juba tühjaks läinud, tegime Tartus esimese asjana väikese söögipausi. Kohtumispaigaks olime valinud AHHAA teaduskeskuse.

Peagi oli kell sealmaal, et seltskonnaga liitusid Äksi ja mõned Tartu noored. Teaduskeskuses veetsime koos aega, õppisime samal ajal üksteist tundma, käisime ka teadusteatris.

Kaua oodatud

Edasi läksime Pastoraati, mille lahke pererahvas meile tasuta kasutada oli jätnud. Sinna saime oma reisikotid poes käimise ajaks jätta. Ja poodi oli väga vaja minna, sest kõhud tahtsid täitmist.

Ühise pingutusena valmis suurepärane pasta Bolognese kastmega (seda kiitis veel nädalaid hiljem Äksi tubli noormees Leevi). Kiitus tegi eriti rõõmsaks Annely ja Piia meele, sest võõras köögis askeldades olid sool ja sooda sassi läinud, aga nende elukogemused aitasid eksimust parandada. Pärast söögipalvet ja ühist söömist algas kaua oodatud noortekas.

Õhtusel noortekal mängisime tutvumismänge, võistlesime osavuses ja teadmistes, rääkisime oma teest kirikusse ja laulsime ülistuslaule. Mattias Haamer oli koos abikaasaga selleks puhuks ette valmistanud laulud ja tekstid ning laule saatis ka kitarrimäng.

Parim võistkond sai premeeritud esimesele aprillile kohaselt ootamatu auhinnaga – kuivatatud siiakalaga. Nagu ikka kombeks, jagasime kala kõikidega.

Tegime plaane tulevikuks, et millal uuesti kohtuda, ning otsustasime osaleda 13.–16. juulini toimuvas noortelaagris JäPe ehk Järgmine Peatus.

Sekeldused Taaralinnas

Noortekale järgnes sujuvalt filmiõhtu. Koos Äksi noortega jäimegi samasse ööbima. Pealinna täiskasvanud jäid valvama meie und, mis paraku saabus alles öösel kolme ajal. Täiskasvanud ei kurtnud, ka neil oli vahva oma mõtteid vahetada ja rõõmsa üllatusena paistis läbi Pastoraadi klaasseina öise Tartu ilu, mida ilmestas kepsakas rebasepoiss, kes julgelt öös oma asju toimetas.

Hommikuse äratuse andis tuletõrjealarm. Ei, ärge ehmuge, selle põhjustas usin pannkoogitoimkond, kes varavalges küpsetama oli asunud. Kõik sai korda – kellad-viled vaigistatud ja „seiklusrohked“ pannkoogid söödud.

Kõhud täis, läksime Tartu Pauluse kirikusse palmipuudepüha jumalateenistusele. Pärast teenistust jätsime Äksi ja Pauluse noortega hüvasti ning suundusime bussipeatusesse, et sõita Tagurpidi Majja.

Sõites möödusime Tartu vanglast ja tegime kiire vahepeatuse Tõrvandis. Miks? Sest olime valelt teepoolelt bussile istunud ning suures usalduses olid kõik kindlad, et keegi ikka teab, kust bussi peale minna.

Bussijuht oli lahke mees ja juba 20 minuti pärast sõidutas ta meid tagasi õiges suunas. Tagurpidi Majas sai palju lõbusaid pilte tehtud, naerdud ja jäätist nauditud. Sõitsime edasi Pastoraati, sõime, koristasime ja pakkisime.  

Tagasi Tallinna jõudsime pühapäeva õhtul – väsinud, õnnelikud ja tänulikud.

Linda Liis Kannukene 

Tallinna Jaani koguduse noor