Kuidas ma Kosel kosumas käisin

Kui jaanuari keskpaiku ilmus reklaam vaimulikele koguneda kuu aja pärast kolmeks päevaks Kose kirikumõisa kavandama koguduse tulevikku, ei osanud ma sellest midagi arvata.
Tundmatu paik ja läbiviijad ning tervelt pool nädalat mingile seminarile hakkama panna – see pole niisama. Kõhklesin viimase hetkeni ja läksin siiski kohale. Arvata võib, et minusuguseid ebalejaid, kes paraku umbusu künnise taha jäid, oli palju. Kose kiriklasse jõudnud, avastasin kohvilaua tagant vaid viis (!) inimest, kellest kolm olid korraldajad: Michael, Merike ja Mika (kõik muide koduse EELK suhtes väljasolijad). Lisaks pastor loci Mare ja ametiõde Lea Nissist.
Üheskoos ja üksmeeles
Niisiis mitte just kõige paeluvam ettevõtmine, et mitte öelda marginaalne või lausa läbi kukkunud. Kummati väliste parameetrite kiuste hindan üritust tagantjärele targana superedukaks ja üheks erilisemaks vaimulikuks kogemuseks oma elus üldse. Esmalt rabas mind tõsiasi, et meie, pooltosinat mulle peaaegu tundmatut luterlast, sobisime absoluutselt kokku!
Kõnekäänd, et kus on kaks eestlast, seal on kolm parteid, sobib vägagi ka meie rahvuslik-luterliku kiriku kohta. Aastaid oleme väidelnud ja võidelnud küll kirikliku identiteedi, visiooni ja missiooni, liturgia ja põhikirja üle, suutmata kokku leppida põhilisimas. Ja nüüd korraga pole lõhnagi sellest tukivingust, – kõik puha armsad vennad ja õed! Kuus luterlikku vaimulikku eesti-saksa-soome seguna üheskoos ühtviisi uskumas ja mõtlemas, – seda pole minu silmad enne näinud. Ilma ühegi tökatitilgata meepotis!
Reis unistuste maale
Ma ei hakka nende kolme päeva sisu ümber rääkima, see sarnaneks tulemuselt lillelõhna kirjeldamisega. Ütlen vaid niipalju, et unistasime. Joonistasime oma silma ette unelmate kogudust ja üritasime teed sinna leida. Kusjuures meetod selleks on pretsedenditu, vähemalt siinmail. Nimetus «seminar» on selle töövormi jaoks suisa eksitav. Eesti keeles polegi selleks õiget sõna ja üheskoos püüdsime leida mingit uusvastet väljendamaks asja olemust. Naljatades nimetasime seda töö- ja puhkelaagriks (TPL sovjetiajast).
Lõpuks jäi sõelale sõna OAAS: Osadus, Aktuaalsus, Andmine-saamine, Spirituaalsus. Tõesti, see oli meie ühine üllatav äratundmine, et leidsime end otsekui oaasist veeallikalt pärast pikka vaevalist ekslemist ses eluvaeses maailmas.
Muide, Kose kirik (kus käisime palvetamas) ja pastoraat oma kenas korrasolekus sobisid selleks peatuspaigaks meie põhjamaises «külmakõrbes» ülihästi. (Omaette väärt kogemus oli muide Kose koguduse käekäik: nii korras, terveid ja toimivaid kogudusi on harva näha.)
Vaimne pidu sinus eneses
OAAS oli kui soe ja pehme haudepesa, kus väärtustati vaimulikku inimesena, tervikuna nii ihu, hinge kui vaimu poolest. Tähtis koht oli heal söögil ja joogil, saunal, liikumisel, puhkusel. Osadusest, laulust ja palvest rääkimata.
Hubasus ja mõnusus on väärtused, mis kirikus laiemaltki taasavastamist ootavad. On kunst teha oma asju pidulikult (mitte segi ajada pidu-panemisega, mis on pigem vastand). Kui viimase pühapäeva jutluses räägiti Jumala sõnast kui läbitungivast mõõgast, mis lõhestab-lahutab inimese sisemuse, siis Kosel kogetu paneb Jumala sõna kui loovat alget seostama pigem hea leilisaunaga, mis küpsetab-pehmitab su läbi ja läbi ning paneb sind tundma end otsekui uue inimesena.
Vaimne leil jääkülmas Kose kirikus tipnes armulauas ja vastastikuses eestpalves, – see oli täpp iile. Münti lisas ka seik, et ei-tea-kust ilmus ootamatult lõpujumalateenistuseks välja kohalik organist Kahro otsekui «jumal masinast» ja oli õnnelik, et sai orelihelides ühineda meie vaimse peoga.
Pidu on läbi. Aga see kestab hinges edasi. Kestab imestus toimunu üle, mida ei saa jätta jagamata sinuga, hea lugeja. Järgmise kohtumiseni vanade ja uute teekäijatega OAASis.
Tiit Kuusemaa