Kuidas kaitsta kirikut punase kuke eest?

Et meie rahvuslik vara pühakodade näol oleks hoitud võimaliku tulekahju puhkemisel, selleks on päästeamet sätestanud mitmeid tuleohutusalaseid ettekirjutusi, mille täitmine on kohustuslik. Kogudused kirikute omanikena on tihtilugu hädas seaduse täitmiseks vajalike ressursside leidmisega ning küsivad, et kui riik kehtestab nõuded, siis kas ei peaks ta ka tagama selleks vahendid.
Tulekahjude ennetamine ja õigeaegne avastamine on olulisemaid faktoreid, mis aitavad ära hoida halvima. Sellest lähtuvalt on riiklikult sätestatud mitmeid eeskirju, mille täitmise nõue laieneb ka kogudustele. Seadus ei tee vahet annetustest elava koguduse ja näiteks kultuuri- või koolimaja vahel, mida peab ülal kohalik omavalitsus. Päästeameti vaatevinklist vastab kiriku kui objekti kirjeldus kogunemishoonele.
Sellised hooned peavad olema varustatud vajaliku arvu esmaste kustutusvahendite ehk tulekustutitega, olemas peavad olema kasutamiskõlblikud ning nõuetekohaselt märgistatud avariiväljapääsud ehk evakuatsioonipääsud. Veel peab kirikus olema paigaldatud ja töökorras spetsiaalne tulekahju signalisatsiooni süsteem.
Kirikud pindalaga kuni 300 ruutmeetrit võivad piirduda nn autonoomse süsteemiga, mis on kordi odavam automaatsest süsteemist, mis sõltuvalt ruumi suurusest on kohustuseks enamikule EELK kirikutest.   
Kirikuvalitsusel puudub strateegia
Kantsler Urmas Viilma tunnistab Eesti Kirikule, et konsistoorium ei saa kogudusi konkreetselt kuidagi toetada riiklike tuleohutuseeskirjade täitmisel. «Saame hoida neid küsimusi päevakorral oma läbirääkimistel riigi esindajatega,» lubab ta, lisades, et kirikuvalitsusel puudub selles küsimuses ka selge strateegia, sest turvaseadmete muretsemine ei ole olnud EELK soov ja prioriteet, vaid eelkõige riigipoolne huvi.
«Loomulikult on meil hea meel, kui turvaseadmed on olemas, kuid ilmselt lepiksime kirikuna märksa odavamate süsteemidega,» tunnistab ta.
Viilma selgitusel käsitleb konsistoorium turvalisuse teemat laiemalt, lisaks tuleohule on teisteks aspektideks näiteks vandaalid, vargad, tormikahjud; omaette teemaks nimetab ta kirikute kindlustamist.
Kus reeglid, seal sanktsioonid
Üldjuhul kuulub mis tahes seaduste sätestamise juurde ka kontrolliv ning karistav mehhanism. Tuleohutuseeskirjade täitmist käivad koguduseti vastava graafiku alusel kontrollimas päästeameti piirkondlikud inspektorid. Tulevad, inspekteerivad, teevad ettekirjutusi ning halvemal juhul kasseerivad trahve.
«Kui ettekirjutuse täitmisega on esinenud raskusi, on mõnel juhul põhjendatud taotluse alusel tähtaega pikendatud, ettekirjutuse tähtaja möödumisel on sisse nõutud ka sunniraha,» kirjeldab töö rutiini Lääne-Eesti päästekeskuse peainspektor Alari Tõnissoo. Ta rõhutab, et igat objekti vaadeldakse eraldi, võttes arvesse reaalset olukorda.
Tõnissoo toob oma piirkonnast näiteid, kui kiriku suurus küll nõuaks automaatse tulekahjusignalisatsiooni süsteemi (ATS) ja evakuatsioonivalgustuse paigaldamist, kuid et tegemist pole pidevalt kasutatavate, vaid pikal talveperioodil suletud ning vooluvõrgust väljalülitatud hoonetega, siis on tehtud seaduses mööndusi, leppides odavama süsteemi paigaldamisega.
Ta rõhutab, et kogudused peaksid rohkem tähelepanu pöörama elektripaigaldiste ja kütteseadmete ohutusele ning korrapärasele hooldusele. Siia alla kuulub ka kutselise korstnapühkija teenuse kasutamine vähemalt kord aastas.
Ida-Eesti päästekeskuse tuleohutusbüroo juhataja Carmen Kond kinnitab, et kirikuid kontrollitakse riskipõhise lähenemise alusel ning üldiselt pole sakraalhoonete inspekteerimisel suuri probleeme olnud.  
Ka Viljar Schmidt, Lõuna-Eesti päästekeskuse järelevalveteenistuse juht, rõhutab, et Lõuna-Eesti päästekeskus pikendab ettekirjutuse tähtaegu, kuid mitte automaatselt, vaid arvestades koguduse põhjendatud seletuskirja, miks tähtajast pole võimalik kinni pidada ja mida on ette võetud reeglite täitmiseks. Ta toonitab koguduste seaduskuulekust päästeameti reeglite täitmisel.
Seadus seaduse pärast?
«Isik päästeametist tuli kirikusse kõige ebasobivamal ajal. Oli vist jõulude teine püha. Meil ei olnud midagi nõuetekohast. Ei tulekustuteid, nende kontrollimise vihikut, evakuatsioonivalgusteid, ahi oli litsentseeritud korstnapühkija poolt pühkimata, kirikuvanematel oli käärkambrisse paigaldatud saunakeris, millel puudus paigaldusjuhend. Kontrollija oli viisakas, ei teinud pühade puhul trahvi, vaid piirdus ettekirjutusega ja andis aastase tähtaja,» kirjeldab Urvaste õpetaja Üllar Salumets esmakokkupuudet kontrollima tulnud ametnikuga.
«Kui Jumal on hoidnud 239 aastat meie kirikut, siis ta hoiab seda ka edasi nii kaua kui vaja,» on aga Vastseliina õpetaja Toivo Hollo skeptiline kehtestatud tuleohutuseeskirjade suhtes, leides, et kivikirik ei vaja kindlasti sellist signalisatsiooni. Ta kirjeldab möödunud talve juhtumit, kui kiriku signalisatsioon teadmata asjaolul käivitus ning oma lärmamisega pool küla jalule ajas. «Praegu tuleks pigem kaaluda Vastseliina väiksema kiriku ehitamist, et siis vana kirik vallale või muinsuskaitsele üle anda,» on vaimulik kuri.
Nelja aastaga on Vastseliina kogudus kõik päästeameti ettekirjutused täitnud, 60 000 Eesti krooni maksma läinud signalisatsioon õnnestus paigaldada tänu Kanada eestlase annetusele. 
Ka Võnnu õpetaja Urmas Paju, kes on küll järginud päästeameti instruktsioone seaduskuulekalt, leiab, et mitmed nõuded on ebaotstarbeka sisuga. Ta leiab, et on vaja suhtumise muutust kogu süsteemis.
«Praegu kampaania korras kirikutesse vananenud tehnoloogial ja juheühendusel põhinevate ATSide paigaldamisest on kasu hiinlastel, kes neid toodavad, seadmete maaletoojatel ja ettevõtetel, kes on riigilt saanud litsentsi kohustuslikku hooldusteenust osutada,» mõtiskleb Paju, kinnitades, et kirikukülastajatel signalisatsioonist küll kasu ei ole. «Põhjendus, et teenistuse ajal võib üheruumiline hoone altariküünaldest nii hullusti põlema minna, et inimesed ise välja ei saa ja päästekeskuse kaudu peavad pritsimehed tulema kirikulisi evakueerima, on naeruväärne. Pigem võib äkksurm tabada kedagi, kui pea kohal sireen ootamatult tööle rakendub, mida paraku juhtub,» vahendab ta.
Urmas Paju selgitab, et kuue aasta jooksul on Võnnu kogudusel päästeameti nõuete täitmiseks kulunud kokku 120 000 krooni. «Paraku võib öelda, et tuleohutuse kohalt oli meie kiriku olukord varem parem. Näiteks palju ei puudunud, et ohutust tagav ATS oleks ise kiriku süüdanud, kui selle keskpult pikse ajal plahvatas. Kui varem lahkudes lülitasime lühise vältimiseks kogu hoone elektri kilbist välja, siis nüüd seda enam teha ei saa, sest olulised süsteemid vajavad toidet,» laiutab ta käsi.   
Riik võiks õla alla panna
Kas kirikute kui üldrahvalike kultuuriväärtuste hoidmine peab olema ainult koguduse mure või peaks riik siin jõulisemalt õla alla panema, on küsimus, mis tuleb esile mitmete kirikuõpetajatega kõneldes. «Seaduses võiks olla punkt, et riik ka rahastab, kui nõuab,» ütleb Üllar Salumets otse välja. Samas tunnistab ta, et suhtub tuleohutuseeskirjade nõudesse mõistvalt ning meenutab, et analoogsed nõuded kehtisid ka nõukogude perioodil.  
Kantsler Viilma möönab, et tihtilugu käib nõuetekohase signalisatsioonisüsteemi paigaldamine majandusküsimustega kimpus olevatele kogudustele lihtsalt üle jõu. «Seal, kus muinsuskaitse või kohalik omavalitsus on abikäe ulatanud, on leitud lahendus,» kirjeldab ta, lisades, et mitmeid kogudusi on aidanud välismaal asuvad sõpruskogudused sihtotstarbelise rahaeraldusega. Kui nimetatud võimalused puuduvad, peab kogudus leidma vahendid oma sissetulekutest, teisisõnu liikmeannetustest.
Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor Rita Peirumaa innustab kogudusi pöörduma muinsuskaitseameti poole. Muinsuskaitse all olevate sakraalehitiste puhul ei ütle riik abist ära. Probleemiks kujuneb pikk ooteaeg. Peirumaa toob näiteks, et täna vormistatud taotlus jõuab rahastuseni 2013. aastal. 
Liina Raudvassar

Kirikule rakenduvad tuleohutusnõuded
Autonoomne tulekahjusignalisatsiooni süsteem – lokaalne elektrivõrku ühendatud seade.
Automaatne tulekahjusignalisatsiooni süsteem, mis annab automaatselt teate tekkinud tulekahjust ning oma töövalmidust ohustavatest riskidest.
Nõuetekohaselt märgistatud evakuatsioonipääsud.
Esmased kustutusvahendid.