Kuidas Hagerist käidi Taanit avastamas

Hageri kogudus tähistab sel aastal oma 800. sünnipäeva ja sellega seoses on päevakorral ka Taani ja taanlaste teema, sest teadaolevalt on just taanlaste kaudu jõudnud Hagerisse ristiusk. 

Et otsustasime siirduda Taani üle maismaa, oli põnev reis läbi seitsme väga eriilmelise riigi. Lätis ja Leedus tundsime veel kõrvetavat kuumust, Poola oli maa, mis tuli „ületada“, ning siis juba Saksamaa linnad Berliin ja Lüübek – üks oma suurejoonelise moodsa kesklinnaga, teine ajaloolise maamärgina, milles segunevad nii klassikalise muusika olulised märgid kui ka Tallinna ja Eesti ajalooga seotud niidid.

Seejärel jõudsimegi Taani. Kuna reisisime mitme perega ja kaasas oli palju lapsi, tuli programmi lisada nii Legoland kui Tivoli, kuid nägemata ei jäänud ka paigad, mis seotud Taani ristisõdijatega. Odense katedraal mõjus oma väärika suursugususega, Ribe katedraal, kus ronisime ka kirikutorni, võttis võhmale ning pakkus tuulise vaateplatvormiga hingematvaid vaateid nii linnakesele kui Põhjamerele. Oli selline müstiline tunne, et ah nii, siit nad siis Hagerisse suundusidki! Kas nad üldse teadsid, kuhu lähevad või mis neid ees ootab? Lapsed küsisid, kuidas need taanlased eestlastega suhtlesid. Ega ei osanudki muud vastata, kui et äkki siis käte ja jalgadega. 

Jüütimaa võtsime üsna põhjalikult ette ning sõitsime mööda läänekallast üles välja, Skagenini. See oli taas võimas kogemus näha, kuidas kahe mere lained kokku loksuvad. Tunda end justkui maailma äärel. Ja siis juba suund Sjællandi saarele, kus oluline linn Kalundborg. Sealne viie torniga kirik on erakordne! 

Kiriku lasi ehitada 12.-13. sajandi vahetusel Taani ülik Esbern Snare, kui oli pidanud ajaloolise kõne 1187. aastal pärast seda, kui oli kuulnud Jeruusalemma langemisest moslemite kätte. Ta kutsus üles taanlasi asuma ristiretkedele ning just see kirik peaks väljendama visuaalselt tema kihutuskõnet. Kiriku ehitusel on silmas peetud Johannese ilmutusraamatu kirjakohta 21:16–17.

Üheks eriliselt armsaks vaatamisväärsuseks oli meie jaoks ka UNESCO maailmapärandi hulka kuuluv linnake Christiansfeld, mis asutatud 1773. aastal ja ehitatud vennastekoguduse traditsioonide järgi – üsna sarnane nii Herrnhutile kui Herrnhaagile. Sealse kirikusaali külastus tõi silme ette Herrnhuti kirikusaali, mis on põhimõtteliselt üks-ühele täpselt sama. 

Oleme tänulikud, et olime hoitud ja püsisime terved ning oleme valmis taas alustama oma tööde ja tegemistega, koolide ja lasteaedadega.

Sigrid Põld