Kui usk on seadusest ülem
/ Autor: Anneli Nuutinen / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 3. detsember 2014 Nr 48 /
Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side!
(Kl 3:14)
Tahan jagada lugejatega kohtumist armastusega. Inimeste nimed ja enamiku kohanimesid jätan välja kirjutamata. Lastekaitsetöötajana olen seadusest tulenevalt seotud vaikimislubadusega. Alljärgneva loo peategelane on aga andnud mulle loa endast kirjutada ning oma lugu teistega jagada.
Laste ja noorte vastuvõtukodusse tuli sundkorras üks kena 15aastane tütarlaps. Ta kandis oma usule ja kultuurile kohast riietust, mis varjas suuresti tüdruku tegeliku ilu. Leebed suured ja tumedad silmad, säravvalge naeratus ning alandlikkus olid need, mis mulle kohtumise algusest mällu jäid. Tütarlapse kaunidus oli broneeritud vaid tema kihlatule.
Tüdruk oli pärit muslimi perest, sündinud ning kasvanud Soomes. Ta oli hiljuti oma usuliste kommete kohaselt kihlatud täisealise muslimi noormehega. Nende kihluspidu leidis aset kõigiti usutraditsioone järgides. Veidi pärast kihluspidu sündis aga midagi üldsusele arusaamatut, nimelt nõudsid tüdruku vanemad värskelt peigmehelt oma last tagasi.
Tüdruk keeldus vanemate juurde naasmast, sest ta oli mõlema suguvõsa kokkuleppe kohaselt kihlatud tulevase abikaasaga ning kolinud mehe juurde elama. Kuna kaks suguvõsa ei saanud omavahel peigmehe-pruudi asju klaaritud, sekkus sellesse politsei. Politseile maalisid neiu vanemad peigmehest pildi kui väidetavast narkomaanist, mistõttu nad olevat mures tütre heaolu pärast.
Muslimi traditsiooni kohaselt peab peigmees pruudi eest tema vanematele maksma. Lubatud raha aga jäi tütarlapse vanematel saamata. Nii muutsid nad meelt ja nõudsid oma last tagasi. Tüdruk tunnistas, et kuigi ta armastab vanemaid, on ta ääretult kurb, et nad on muutnud meelt ja nõuavad teda tagasi n-ö neiu seisusesse. Tüdruku sõnul keeldub peigmees maksmast, väites, et elab Euroopas ja abiellub vaid armastusest ning et tema pruut pole mingi kaup.
Seetõttu sattus too kena 15aastane tütarlaps lastekaitse kliendiks, kuniks uurimisorganid uurivad loo tagamaid ja tüdruk muudab meelt ning astub pruudi seisusest tagasi neiuks. Meie, lastekaitsjad, aga kaitseme tütarlast, nagu Soome seadus ette näeb.
Niisiis meie, lastekaitseseaduse esindajad, usume ja teame, et alaealise tüdruku olukord pole olnud ja ei ole jätkuvalt turvaline ning on segane. Tüdruk aga on leebe ja olukorraga leppinud. Tema teab, et kuulub vaid oma mehele. Ta usub, et neid saab lahutada vaid surm. Tüdruk avab mulle oma usust ja kultuurist tulenevaid põhimõtteid. Tema imeline rahu ning sisemine kindlus kandub ka minule üle.
Minu mõistus aga tõrgub, mina peaksin ju hoopis temale kui kliendile rahu ja kindlust pakkuma! Tüdruk rääkis, et nende kultuuris ei ole mõeldav, et annaksid süütuse mehele, kellega ei ole abielus. Abiellu astutakse vaid korra elus. Tütarlaps rääkis, et on vajadusel valmis ootama, kuni saab täisealiseks, ning võib selle aja elada ka lastekodus. Juhul kui nii otsustatakse. Näen enda kõrval noort naist, kes teab hästi ka Soome seadusi, kuid tema usk on seadusest ülem.
Kohtusin ka tüdruku ema ja isa ning õdede-vendadega. Kui tüdruku ema sisenes vastuvõtukodusse külastuseks kokkulepitud ajal, oleks ruumi tulnud justkui valgus. Ema kiirgas armastust. Kui kuulsin nende pere lugu, olin hämmastunud.
Mõlemad, nii pruudi kui peigmehe pered on pärit Iraagist ning olnud head perekonnatuttavad esivanematest alates. Mõlemad pered olid Saddam Husseini aegadel otsinud varjupaika Saudi Araabia põgenikelaagris. Sealt edasi tegid nad varjupaigataotlusi Ameerikasse, Norrasse, Rootsi ja Soome. Soome avas uksed mõlemale perele.
Selle loo peategelase, 15aastase tüdruku ema abiellus Iraagis 14aastasena ning neile sündis esimene laps, poeg. Kui pere lennukiga esmakordselt Soome saabus, oli ema viimaseid päevi rase ning pere ootas siis juba teise lapse sündi. Laps sündis Soome haiglas vahetult pärast võõrale maale saabumist. See oli tüdruk.
Tollel väiksel beebil avastati südamerike. Ühekuune laps viidi tagasi haiglasse operatsioonile ning jäi arstide järelevalve alla kuni aastaseks saamiseni. Siis kui tolle tütre olukord oli päästetud, suri pere kolmeaastane esiklaps vähki. Muslimi traditsioonis on aga poeg esiklapsena eriti tähtis.
Minu tuttav tütarlaps on sünnijärjekorras pere kolmas laps ning peale tema on veel kolm nooremat võsukest kasvamas. Pere on Soomes tihti kolinud. Pereisa on üritanud vahelduva eduga ülalpidamist teenida. Tüdruku sõnul ei ela isa enam Koraani-kohast elu, ta on hakanud tihti alkoholi tarbima.
Pereema on abikaasa juurest neljal korral teise kohta elama läinud, kuid iga kord mehe juurde naasnud. Nii oli ka nüüd, kui nende tütar tuli lastekaitse orbiiti. Pereema kolis kohe tagasi abikaasa juurde ja nad hoidsid ühte. Mulle ei tulnud pähegi, et pere on sageli elanud ka lahusoleku aegu või et isa oleks pere suhtes kuidagi hoolimatu.
Vaatan tüdruku ema, kui ta astub sisse vastuvõtukodu uksest ja kallistab tervituseks oma 15aastast tütart. Mõlemad kehastavad armastust. Vaatan ema ja püüan tema näost kasvõi ühtegi traumajälge või kibedust märgata. Ei ole. On vaid siirus, avatus, leebus, rõõm, tänulikkus ja andestus.
Ema naeratab kogu oma olemusega. Soome keelt ta ei valda. Terapeudina ei taha ma leppida sellega, et naine, kes on minu arvates läbi elanud liigagi palju kaotusi ja kriise, kiirgab armastust. Lastekaitsetöötajana tervitan teda asjalikult ja keeran selja ning jätan ema ja tütre omavahel vestlema.
Tunnen, et olen ärritunud. Mul ei ole aega armastusele. Mul on kiire vastuvõtukodu argipäevatoimetustega: et lapsed peaksid kinni kellaaegadest, et kodused ülesanded saaksid tehtud, et keegi kedagi ei kiusaks. Püüan meeles pidada, et pean vajadusel määrama kasvatuslikel eesmärkidel karistusi, kui keegi noortest ongi tulnud kokkulepitud ajast 10 minutit hiljem tagasi.
Vaatan kontorituppa kalendrisse, et tänased koosolekud saaksid peetud ja raportid kirjutatud. Kõige selle sees raalib aju mälusoppides, mida ühe või teise lapse puhul on ametlikes otsustes määratud, mida lubab ja keelab seadus, kus lõpevad minu volitused ning kust algavad teiste ametnike töömaad. Mul ei ole aega armastusele. Vähemalt täna mitte.
Ema lahkudes astub kaunis tütarlaps pehmelt minu juurde ning edastab ema tervitused: «Ema palus edasi öelda, et Eestimaa on kaunis maa. Ja odav.»
Anneli Nuutinen