Kui tuul temast üle käib…

Tüdrukutirts kargleb külateel üle pahkunud kruusa ja loikude. Tal on kukil ranits, mis ilmatarkust täis. Tee on tuttavaks tallatud juba eelmisel aastal ja mängukaaslasedki külavahel on enam kui lihtsalt tuttavad. Koduni on jäänud veel tükk heinamaaveert ja metsatukk.
Hämardub. Hägustuvad maastiku kontuurid. Kivid kruusateel sulavad sõmeraga ühte, loigud ei paista enam silma. Mets on saanud suureks mustjashalliks seinaks, mis nagu liiguks aina lähemale ja lähemale. Tüdruku tee viib sellest läbi. Ta kuuleb justkui muusikat, mets ümiseb tuttavalt, mõtlikult. See on nii omane ja kodune, kuid samas valdab teda enneolematu hirm…
Keegi seisab teel. Tume kogu. Kes see on? Nägu pole näha, kuid on kuulda tema hingamist. Tüdruk seisatab, püüab pilku teravdada… Kuid sellest pole abi. Hirmusegune hämarus on võtnud silmadelt nägemisvõime ja reaalsustaju. Tüdruk teeb enesele etteheiteid, et ta ometi varem kiigeplatsilt tulema ei tulnud. Aga siiski, kodu on ju nii lähedal, saaks vaid sellest… mööda.
Kogu aga muutub suuremaks ja suuremaks kuni müksab tüdrukut tasakesi õlast. Nüüd täitub tüdruku hirmust kiiresti tukslev süda rõõmuga. Hobune on talle metsateele vastu tulnud. Niisama lihtsalt tuligi, päitsed peas. Tüdruk võtab ta päitsetest kinni ja astub edasi kindlalt, justkui turvamehe kõrval.
Tavaliselt peaks koduaken paistma, kuid tulukest, mis harilikult metsast väljudes kohe silma paistab, ei ole millegipärast näha. Ka õues pole lampi süüdatud. Kõik on pime. Egas ometi juba magama mindud, hobune ju veel väljas… Korraga saab tüdrukule selgeks ehmatav tõde… Tähendab, et siis ikkagi …
See oli päev, õigemini öö, mis sööbis mällu igaveseks.

Aastad möödusid. Tüdruk pole enam tirts. Ta astub kontsade klõbinal läbi inimtühja linna. On öö. Ta tuleb koju. Tuleb kaugelt oma ookeani­tagusest kodust isakoju. Uks on suletud. Keegi ei vasta koputusele. Ka akendest ei paista elumärki. Kõik on pime ja kummaliselt vaikne. Naine istub ukse kõrval olevale poollagunenud pingile ja jääb mõttesse. Kuidagi kõhe on…
Pärast ema lahkumist jäi kodu külmaks. Isa elas metsatalus veel mõned aastad, kuni tütrel koolitee käidud sai. Seejärel kolis linna ühe leskproua juurde ja jäigi. Hiljem müüdi maamaja, sellest saadud rahaga sai tüdruk endale kõrge koolihariduse ja ka maailma näha. Viimati oli ta saanud kirja, kus isa annab teada, et ta tervis on viletsaks jäänud, tulgu tütar, kui vähegi võimalik, teda vaatama. Kohustused ja töö hoidsid kinni, ei lasknud kohe kaugele sõita. Aga nüüd ikka sai tuldud.
Talle meenub üks aastatetagune öö, kui ema oli pika ja piinava tõvega kaua võidelnud, siis lõpuks oli tõbi saanud võidu. Isa oli kiirabiga ema õhtul haigemajja viinud ja ise ööseks tema juurde jäänud. Hommikut ema ei näinud.
Isa oli sellest ajast justkui suure koorma selga saanud, käis küürus ja kurva näoga. Meenub, kuidas tüdruk polnud tol ööl saanud ainsatki sekundit und. Oli käinud vaid toast õue ja õuest tuppa, kass ja hobune kannul. Ometi, nii üksi ei olnud ta veel iialgi olnud kui tol ööl. Haigettegev üksindus.

Läksid aastad. Vanamemm komberdab kepi najal saunast toa poole. Küll tundub see maa pikk. Ta jõuab tuppa. Võtab suurräti ümbert ja läidab tule. Paneb ettevaatlikult kepi seina najale ja toetub voodiservale. Kass pistab oma sooja nina talle pihku ja hakkab nurruma. Memm vaatab heldinult oma neljajalgset muretut kaaslast ja meenutab… Tookord oli kõik teisiti. Terve elu oli ees.
Nüüd on kõik niisama hästi kui möödas. Aeg on ära pudenenud. Ometi tunneb ta just nüüd südames suurt rahu. Ta võtab öökapilt kulunud paber­ümbrisega raamatu, niinimetatud igapäevase leiva, kohendab end poolistukile, paneb prillid ninale ja loeb: «…Tema annab andeks kõik su pahateod, tema parandab kõik su vigadused. Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind oma helduse ja halastusega…»
Jah! Üürike on antud aeg. «Inimese elupäevad on nagu rohi, ta õitseb nagu õieke väljal, kui tuul temast üle käib, ei ole teda enam…»
Memm paneb käed rinnal risti ja tänab Jumalat. Nii õnne- kui valupäevade eest. Kõige eest. Ja ta tunneb, et pole üksi.

Liive Koppel