Kui süda laulab, pole tõlget vaja

Vahetult nelipüha eel võtsid Haapsalu koguduse koori liikmed ette kontserdireisi Petserisse ja Pihkvasse. Viisa saamise ja korraldusega seotud vaev tasus end küllaga – osalistel on neist kahest-kolmest päevast rõõmsad ja hingekosutavad mälestused.

Mitu kuud tagasi selgus, et piiskop Tiit Salumäel tuleb vastu suve Petseri kloostris kohtumine. Tema abikaasast organistil ja koorijuhil Lia Salumäel tekkis mõte kooriga kaasa minna. Asjaajamine oli küll keeruline, aga lõppes hästi.
Paarikümnel haapsallasel oli seljataga juba mitu tundi sõitu, kui Tartus liitus seltskonnaga kaks ajakirjanikku – allakirjutanu ja Kätlin Liimets, ja teekond piirile võis jätkuda. Lootus, et Vene riiki sisenemine tõrgeteta sujub, oli väike. Aga kui tollitöötaja küsis, et te olete muusikud, kas pillid on deklareeritud, algas segadus. Muidugi oli reisi korraldanud Lia Salumäel kaasas elektriklaver ja et sellega ka koju tagasi saada, tuli hakata pabereid täitma. Oma kadalipp tuli läbida bussijuht Paulil. Meie siiras tänu kuulus peavarju pakkuva hotelli 12 Kuud töötajatele, sest hilinesime õhtusöögile kaks tundi.

Vana-Vene vaimu
Kuigi Petseri kuulus vabariigi esimese iseseisvuse aastatel Eesti koosseisu, on tegu siiski Vana-Vene alaga. Piirkonna ajalugu tutvustas linna arenguspetsialist, aastaid Haapsalu piiskopilinnust juhtinud Ülla Paras, kes 2013. aastal pälvis koostöö eest Haapsalu koguduse teenetemärgi. Huvitavaid tähelepanekuid jagas ka Petseris seltskonnaga liitunud Peterburi peakonsulaadi Pihkva talituse direktor, konsul Triin Parts. Tema võttis endale giidi rolli, nii et seltskond võis end igati turvaliselt tunda.
Kuna sealkandis on muidki vaatamisväärsusi, külastasime ka neid. Tiir sai tehtud Irboska linnamäel ja mõõdetud kindlusemüüri paksust. Ega me ju päriselt mõõtma hakanud, lihtsalt tõdesime, et oma võimsusega pakkus linnus kaitsjatele võõrvallutajate eest varju küll. Irboska esmamainimise ajaks on aasta 859, nii on ta vaid viis aastat noorem kui kuulus Novgorod. Linnuse ehitusajaks on pakutud 14.–16. sajandit. Alevikust kirdes asus omal ajal Valga–Pihkva raudteeliini viimane jaam Eesti maa-alal.
Irboskaga üheealine on Pihkva, mille esmamainimise aasta on 903. Sealse Kremli ehitusaeg jääb samasse ajavahemikku Irboska kindluse ehitusega. Huvitav fakt Pihkva puhul on see, et Lembitu väed vallutasid linna 1215 ja vabadussõdalased 25. mail 1919. Tänu linna läbivale Velikaja jõele oli Pihkva sajandeid tuntud kaubalinn ja nõukogude ajalgi käis Tartust Pihkvasse laev.
Jõeäärne tee tekitas tunde viibimisest kodulinnas Tartus, kuigi jõgi oli tunduvalt laiem. Kui märkasin, et minu ees jalutanud piiskop Tiit Salumäe hoidis käest kinni oma abikaasal Lial, oli südames soe tunne. Meenus, kuidas piiskop kord ütles, et abikaasale ei pea kogu aeg otsa vaatama, vaid vaadata tuleks ühes suunas. Tänu nende ühisele asjaajamisele saigi reis teoks.
Kuigi Pihkva kremlis oli 2010. aastal tulekahju, pole praegu sellest enam jälgegi ja kogu piirkond jäi silma hästi hoitud ja hoolitsetud muinsuskaitseliste vaatamisväärsuste poolest. See tekitas tugeva vastuolu ajahambast puretud majadega Petseris. Aga sealgi elasid inimesed ja linnas oli näha jalutamas hanesid.

Memm kui ilmasammas
Üks asi on uudistada arhitektuuri mälestusmärke, sealhulgas Jumalaema Uinumise peakirikut, mille pühitsemisega 1473 sai alguse Petseri klooster. Sealsetes liivakoobastes elasid varem erakmungad. Oma kümne kirikuga äratab klooster tõesti aukartust. Ja ka sellega, et ta on tegutsenud järjepidevalt üle viiesaja aasta. Kummitama jääb lugu hirmsast tapatööst: Ivan IV hüüdnimega Julm tappis Liivi sõja ajal kloostriülem Korneliuse, ent kahetses samas oma tegu.
Võib-olla veelgi enam emotsioone tekitasid aga sealsed memmed. Värvikaim neist oli Radaja külas eramuuseumi pidav Tatjana Ogarjova, kel vanust enam kui 80 aastat. Mitukümmend aastat tagasi oli ta kolinud sinna Petseri-tagusesse elujõulisesse setu külla. 1990ndate alguses, kui elu piiri lähedal keeruliseks läks, jäi küla tühjaks. Esemed, mida Eestisse kolijad kaasa ei võtnud, jäid Tatjanale. Neist sai tema küünis põnev väljapanek.
Et külas poleks vaid setu eramuuseum, on seal asutatud teinegi muuseum, riiklik. Seal kuulutab uhke kukk setude tarkust „Kes tulõ varra üles – tuud jummal avtas“. Et siinne rahvas näguripäevi on näinud, kogesime korduvalt. Pihkvas hakkas kontserdil silma kena proua. Nagu jutuajamisest selgus, on Aino Martikainen ingerlane ja elab Pihkvas aastast 1948. Tore seos on tal Eestiga – tema tütar elab nimelt Mustvees. Hiljuti tähistas vanaproua 90. sünnipäeva.

Laulu vägi
Kuna ennekõike võeti ette kontserdireis, siis oli kõige kandvam osa ikkagi laulul ja laulmisel. Koguduse toom- ja segakoorist moodustatud koor andis Lia Salumäe dirigeerimisel kaks kontserti: ühe Pihkvas baptistikirikus ja teise Petseri Peetri kirikus. Paraku oli pidanud koguduse teine dirigent Sirje Kaasik koju jääma. Pihkva väike kirik sai rahvast täis ja üks kuulajatest, Vladimir, sõnas kõigi nimel, et kuigi laulu sõnadest ei saanud aru, väljendus neis siiski Issanda Vaim.
Lauldi Issanda ülistuseks, sellest, kuidas hing igatseb Issanda poole. Uhkusega võis piiskop kuulajaile öelda, et koor esineb juubelilaulupeol.
Kahtlus, kas Petseri luteri kirikus ka peale inglite keegi kaunist laulu kuulab, hajus kontserdi alguseks. Inimesed, keda tänaval kontserdile kutsuti, olid tänulikud ja astusid heal meelel sisse. Kui veel kuuldi, et jah, ka orelit mängitakse, oli rõõm seda suurem. Ja tõesti, Lia Salumäe mängis sealsel Kriisade orelil (1926), mis eelmisel aastal läbis kapitaalse uuenduskuuri, paar pala.
Kui lõpuks vuras kiriku juurde väike buss, võis öelda, et seegi kirik oli rahvarohke ja kogudust teeniv õpetaja Andres Mäevere võis palvega alustada. Tulijaid oli lähemalt, ka Võrust ja suisa kaugelt Siberist, nagu hiljem selgus – kõik kokku rohkesti üle saja inimese. Bussiga saabujad aga olid Pihkva veteranid, sõja ajal koonduslaagrites kinnipeetud. Neil oli plaanis sõita sel päeval Puškinskije Gorõsse, ent kontserdist kuuldes otsustatud teisiti. Nad olid väga liigutatud ja kinnitasid, et kui süda laulab, ei peagi sõnadest aru saama.
Reisiseltskonda rõõmustas, et kontserdile oli tulla saanud ka Tatjana Ogarjova, kellega eelmine päev kohtunud olime. Elevust tekitas kohtumine kunagise Petseri eesti kooli õpilase ja hilisema muusikaõpetaja Undina Matteusega, kelle klaveriõpetaja oli Ženni Nestra Viitkar, keda kohapeal lausa pühakuks peetakse.
Kontserdireisi lõpetuseks kõlanud „Ta lendab mesipuu poole“ tekitas tunde kui laulupeo eelkontserdist ja kui ütlesin Petseri kirikus minu kõrval istunud kunagisele koonduslaagri vangile, et laulupeo ajal tõustakse selle laulu ajal püsti, võttis ta innustust ja laulu lõppedes seisis suur osa kuulajaist.
Üks õhtu ja kaks palavat päeva olid möödunud lennates. Olime kogenud jumalarahva ühtehoidmist, laulu suurt väge ja üksteisest hoolimist. Olime laulnud Jumala kiituseks, palvetanud Maarjamaa eest ja andnud oma panuse, et Petseri luteri kirik võiks pälvida heatahtlikku tähelepanu.
Rita Puidet

Pildigalerii: