Kui õpetajad pühitsesid heeringalaevu, tapamaju ja mootorpritse

Nii taunis õp Harri Nuudi 1937. aasta usuteadlaste konverentsil vaimulike suutmatust seista oma ameti autoriteedi eest. Sellel ja teistelgi põnevatel teemadel kõneldi 10. novembril Tartus peetud järjekordsel Eesti Kirikuloo Seltsi kõnekoosolekul. Seekord oli jutuks EELK 1920.–1930. aastatel ja ettekandjateks pastoraalseminari üliõpilased Anna-Liisa Vaher, Kaisa Kirikal ning usuteaduse magistrant Tõnis Kark.

Kõik kõnelejad lõpetasid sel kevadel Tartu Ülikooli usuteaduskonna ning tutvustasidki kuulajatele oma bakalaureusetöö raames uuritud teemasid.

Anna-Liisa Vaheri käsitletud teema «Usuteadlaste konverentsid Eesti Vabariigis 1921–1940» oli huvitav nii ettekandjale kui ka kuulajatele. Anna-Liisa Vaher kõneles haaravalt, kuidas usuteadlaste konverentsidel sündisid paljud huvitavad ja olulised ideed. Just seal võeti vastu kiriku jaoks väga olulisi otsuseid, kuna konverentsi võimupiiridesse käis õpetusse ja liturgiasse puutuvate küsimuste esialgne läbivaatamine ja heakskiitmine.

Usuteadlaste konverentside protokollidest leiab läbilõike kõikidest päevakajalistest probleemidest EELKs. Alates 1929. aastast olid konverentsi hääleõiguslikeks liikmeteks EELK õpetajad ja akadeemilise teoloogilise haridusega usuteadlased, kes seisid kiriku teenistuses.

Kaisa Kirikal andis kuulajatele ülevaate Eesti Evangeelse Luteriusu Kiriku liturgilise komisjoni tegevusest aastatel 1922–1936. Liturgilise komisjoni loomise ajaks 1922. aastal kasutusel olnud Agenda avaldamisest oli möödunud aastakümneid ning selles kasutatud keel ja liturgiline kord oli toona alles noore kiriku vaimulike ja liikmete jaoks aegunud.

Loodud komisjoni eesmärgiks oli parandada ja uuendada jumalateenistuslikku korda ja liturgiat. Õpetajate huvi loodud komisjoni tegevuse vastu oli suur, nende nõu ja soovitustega arvestati. Koostatud uus Agenda kavand võeti koos olemasoleva Agendaga kasutusele, kuid see leidis siiski kogudustes vähest rakendamist. Peamiseks takistuseks uue Agenda kasutuselevõtul oli ühtsuse puudumine vaimulike seas ja kirikuvalitsuse nõrk tsentraliseeritus.

Usuteaduse magistrant Tõnis Kark oli uurinud 1920.–1930. aastate perioodikat, et selle põhjal teha järeldusi tollasest EELK noorsootööst. Peamiselt oli ta kasutanud ajalehte Eesti Kirik ja loonud sealsete noorsootööd käsitlevate artiklite nimistu, et vähendada järgmiste uurijate tööd ja vaeva. Tõnis Kark jätkab magistrantuuris noorsootöö teema uurimisega, käsitledes nüüd juba nõukogude perioodi, mil noorsootöö oli rangelt keelatud.

Igal juhul on tähelepanuväärne, et viimasel ajal on ka nooremal põlvkonnal kasvanud huvi eesti kirikuloo uurimise vastu, sest kes teine meie ajalugu ikka kirjutab kui mitte meie ise.

Ursula Haava,
Eesti Kirikuloo Seltsi sekretär