Kui muusika ei liida inimesi, siis mis veel

Mõnusalt kulgenud kolmas Viru Folk Käsmus on seekord peetud.
Kas oli selle põhjuseks maaliline väike kapteniteküla, ergav suvepäike, peegelsiledalt merelt peegeldunud rahu või muusika ise, aga kolmel päeval Käsmus kohtasin kõige heatahtlikumaid ja rõõmsameelsemaid inimesi.
Petlik oli see tühjus, mis valitses festivali avamisel, kui kultuuriminister Laine Jänes folgilisi tervitas ja küla oma laulukoor Käsmu lahe hümni kaasa laulma kutsus. Õhtuks oli rahvas kohale jõudnud ja küla peatänav ning esinemislavade ümbrus melu täis.
Korraldajate poolt pakutud kava ja esinejad olid nii head, et kogu aeg oli hiliste öötundideni jooksmist mitme lava vahel. Minu jaoks oli siin palju uutki. Kui etnopopjazilikku ansamblit Indigolapsed sain esimest korda kuulda paar aastat tagasi ühes väikses Muhu külas, siis näiteks soomlaste folkmetalit viljelevat Korpiklaani, šoti bluusilaulikut Dave Arcarit ja eesti juurtega Ingrid Lukast kuulsin esmakordselt.
Tõnu Raadik ja Henn Rebane on nimed, keda teavad küll vist kõik muusikasõbrad. Aga tasub üles otsida nende plaadistatud ühislooming ja kogete midagi hoopis uut. Kontsertidele lisaks sai kuulata loenguid, vaadata filme, näitusi, ise kaasa laulda. Kirjanike Maja hoovis oma üllitist «Minu ugrimugri» esitlenud ajakirjanik Rein Sikk ütles, et raamat on täitnud oma eesmärgi, kui lugeja saab üks kord südamest naerda, üks kord pisarateni liigutatud või jõuab enda jaoks mingi uue mõtteni.
Et Käsmus on kirik keset küla, oli seegi kord pühakoda esinejate päralt. Neid ei olnud seal palju, aga paik nõuabki erilisi esinejaid. Nagu olid seda Anne Maasik ja Heikki-Rein Veromann. Kes teadsid, need teadsid, et kiriku pühitsemisest möödus just 6. augustil 146 aastat.
Aasta ringi on Käsmus elanikke alla saja, suviti inimeste hulk mitmekordistub. Küla suudab vastu võtta ka kuni 12 000 inimest – nii palju oli kolmel päeval folgil külastajaid. Festivalilt saadud emotsioonid annavad jaksu järgmist oodata.
Sirje Semm