Kui kaunid on sinu eluhooned

Läänemaal Hanilas peeti läinud neljapäeval tänujumalateenistust.

13. sajandi III veerandist pärit Hanila Pauluse kirik kannab Saare-Lääne piiskopkonna ehitustraditsioone ja ilmestab sealset veidi üksildast paika. Kirikutorni on taastatud juba veerand sajandit, pärast seda, kui pühakoda 1969. aastal põhjalikult rüüstati ja aasta pärast suleti.
Neljapäevasel tänuteenistusel pühitses praost Tiit Salumäe uue põranda, roos­akna ja kaks lühtrit. Viimased aastad kiriku juures tööd teinud firma Rändmeister juht Juhan Kilumets ütleb, et 1989. aastast paberitööga alanud taastamine on kulgenud vahelduva eduga ja vahelduvate tegijatega.
Kuigi tööd on tehtud vaikselt, on seda aastate kohta kogunenud päris palju. «Seis, millest starditi, tähendas pinnale tõusmiseks tükk rabelemist,» tunnistab Kilumets.
Kiriku juures on töötanud mitu firmat ja nende töö on olnud õnnistatud. Kooriruumi ehivad kaunid vitraažaknad, vanade fotode järgi on tehtud uus roosaken, mille raamidki olid kaduma läinud. Kuna klaaside värvilahendust mustvalge foto põhjal ei loo, jäädi värvidega tagasihoidlikuks.
Praegu pakub kirik 29 liikmesannetajaga kogudusele muljet pigem kui ilusast keskaegsest jumalakojast. Seinad ja võlvid on välja puhastatud, hauaplaadid korrastatud, valgust jagavad kaks taastatud lühtrit, mis olid hoiul üks Ridalas ja teine Martnas. Mõlemad olid kannatada saanud ja üks on saatuse tahtel jäänud ühekordseks, ent täidavad nüüd taas oma ülesannet.
Iidne kirik koos oma 155 aasta vanuse ilusa ja haruldase kilpkivist kattega on mälestis, mida tasub vaatama minna. Ka kooriruumil ja pikihoone lõunaküljel on sama kate, põhjakülge katab plekk. Kilumetsa sõnul on taolise lahenduse põhjus lihtne: parandustöödeks ei olnud kilpkivi mujalt võtta.
Tänujumalateenistusele järgnenud ettekandes rääkiski Juhan Kilumets tehtud töödest, leidudest kirikus ja edaspidistest plaanidest. Esmalt on vaja lahti saada pikihoone seinte alumise osa niiskusest, siis saab mõelda fassaadile ja muule.
Rita Puidet