Kui Kaljo Põllule sõna toodi

Vahel võtab mõne teadmiseraasu päevavalgele tulek aega kümmekond aastat.

Teeme ühe retke sarnaselt rabas mättalt mättale hüppamisega kaasa. Uue sajandi algul pakuti kirjastuses Varrak kokku panna raamat lauludest emale. Luuletused said kokku kenasti, kuigi mind saatis tumeda pilvena tulevase raamatu piltide küsimus.
Otsisin oma raamaturiiulist üles ühe ammuse elamuse: 17.11.1991 Dalbys Lundi lähistel on Ivo Iliste (1935–2002) kirjutanud raamatusse „Barn av vind och vatten“ (1987): „Eestis raamatu kujul veel mitte kättesaadav raamat. Tõlkijatelt“. Jutt on Kaljo Põllu (28. november 1934 – 23. märts 2010) piltide ja Jaan Kaplinski tekstiga näitust saatvast trükisest. Alles aastapäevad tagasi sain teada, et sel trükisel on vanem õde norrakeelse pealkirjaga „Barn av vind og vatn – estisk kunst“ (1984) Turid Farbregdi tõlkes ja saatesõnaga.
Endise telekolleegi vahendusel jõudsimegi Kaljo Põllu ateljeesse. Enne seda olin teinud mind kütkestavatest piltidest paberile valiku koopiaid, mida nüüd Kaljo Põllu ette lauale ladusin. Vaikus tundus mulle kohutavalt pikk – aga mul oli aega silmitseda ateljeed.
„Kes selle valiku tegi?“ kostis lõpuks õige pisut tõredalt.
„Mina!“ ja küsisin otse: „Kas midagi on puudu?“
„Ei, vist ei ole … aga kuidagi … (eriti pikk paus) … huvitav …“
Sellega oli asi otsustatud. Raamat „Ema mu ema: luuletusi emast ja lapsest emale ja lapsele“ ilmus 2002. aasta novembris, enne seda olin teadlik kunstnikuhärra käikudest trükikotta, et kontrollida piltide värvi ja paberit.
Helistasin ja tänasin Kaljo Põllut ning kuulsin järgmist: „Jaa-jaa, ma juba nägin Rahva Raamatu aknal raamatut … Tegin ühe rahustava ringi ümber kvartali, enne kui sisenesin …“
Tundsin vererõhku tõusvat. „Kas piltidega on hästi ümber käidud?“ julgesin küsida.
„Ei, kõik on korras!“
Tükk aega hiljem saabus kutse ühele väikesele pildile järele tulla. Sel korral palusin raamatusse midagi kirjutada. „Heade soovidega väga sisukate ja kaunite luuletustega raamatu koostamise ning ilmumise puhul“, kirjutas Kaljo Põllu.
Kui raamatu müügil juhtus pisike paus tulema, kandis traadita telefon (mitte segi ajada mobiiliga!) mulle ette ühe lausekatke kirjastuse müügiosakonnast: „Muidugi ei lähe, vaata kui sinine on laps kaanel!“
Paul-Eerik Rummo 2002. aasta Loomingu luule ülevaates tegi lausa eraldi peatuse raamatul: „Eriantoloogiaist mahukaim on Vallo Kepi koostatud „Ema mu ema: luuletusi emast ja lapsest emale ja lapsele“, mis on niisamuti silmatorkavalt kaunis väljaanne. Sealjuures sugereerivad Kaljo Põllu mütoloogilised pildid ürgseid, jõulisi viljakuskujutelmi, tekstimassiivist samas jääb tuttavlikult kõlama rohkem nukruse, igatsuse, võla- ja süütunde motiive, siiski ka rõõmu ja looduslähedast lahedust. Koostaja enda pikem värsstekst annab sellele kogumikule tugeva isikliku värvingu.“
Vahepeale mahtus üksjagu tereütlemisi ja vahel pisut jutustamisigi trollis või bussis, kuni Masingu filmide väljatulekuni. Siis, ühel juhukohtumisel jutustas Kaljo Põllu ühe loo:
„Pärast „Kodalaste“ (1978) trükis ilmumist toodi mulle sõna Uku Masingult, et ta tahaks rääkida sellest, mida olen oma töödes kujutanud. Noo, kas ma siis ei tea, mida olen paberile pannud? Hiljem kutse kordus teiste inimeste kaudu. Elasin juba Tallinnas ja jätsin eraldi ainult sellepärast Tartusse tagasi minemata. Nüüd, vanas eas, oleksin küll tahtnud teada, mida Masing oleks mulle nende 13 pildi kohta rääkinud …“
Sõnasaatmise faktist enesest tundus tal hea meel olevat. Ülikooli kunstikabineti juhatajana oli Kaljo Põllul võimalus suhelda fennougristidega ja viibida mõnelgi rahvaluule ekspeditsioonil sugulasrahvaste juures. Kaljo Põllu enda õpperetked tudengitega realiseerusid ka raamatutena „Kümme soome-ugri uurimisreisi“ (1990), „Eesti Kunstiakadeemia kakskümmend soome-ugri uurimisreisi“ (1999), retkedest Kaljo Põllu sünnisaarele „Hiiumaa rahvapärane ehituskunst: Eesti Kunstiakadeemia uurimisreiside materjalide põhjal“ (2004) ja „Igavene tagasitulek: Kaljukunstist kogu maailmas“ (2012).
Sõna saatis arbuja Uku Masing ka noorukesele Viivi Luigele 1963. aasta hilissügisel.
„Siis kirjutas mulle üks täiesti tundmatu inimene, Marju Sarv oli ta nimi, ja kutsus mind Tartusse, et saaksime kokku. Ja tema viiski mind Uku Masingu juurde, nii-öelda Uku Masingule näitama.“ Nii lausus Viivi Luik intervjuu alguses Masingu filmile 28. augustil 2001 Kadriorus ja filmis endas kõige tähtsamast:
„Noore inimese rõõmu sellest, et ta võib kellegagi …, et tal on, kellega rääkida.“ Ühel esimestest kordadest lahkus Viivi Luik Masingu juurest, kaasas lugemiseks kuuesajaleheküljeline venekeelne antoloogia „Japonskaja poezia“ (1957). „Tuul, taevaste tuul, tule alla, / üks liblikas koju vii“ (1966) võiski sündida.
Olin kunagi seitsmekümnendatel õnnelik, kui üheaegselt maandusid mu riiulile seesama jaapani ja kolmeköitelise hiina „Antologia kitaiskoi poezii“ (1957) miniatuursed köited. Pisut hiljaks jäi raamaturiiulile tulekuga kõige esimesena ilmunud „Kitaiskaja klassitšeskaja poezia“ (1956). Li Bo ja Du Fu köited tulid veelgi hiljem. Nende kahe hiina 8. sajandi luuletaja looming on andnud mõnegi helgi Betti Alveri luulesse.
Ka teine arbuja, Betti Alver (1906–1989), kelle luulekogu „Lendav linn“ (1979) on Kaljo Põllu väga tundlikult musta rüütanud, saatis mõnelegi noorele küllakutse sõna. Üks kutsututest, Mari Vallisoo (1950–2013) on oma mälestuskatkes Betti Alverist kirjutanud: „Aga luulesõltuvus ei ole lineaarne, teadvuse kaudu ei käi. Luuleteadvus asub veidi eemal. Ta viibib vist Kassitoome kohal puulatvades.“ Tema luulekogus „Kallid koerad“ (1979) on luuletus „Õde“:
Mu õde on arbuja. Õelatest rohtudest
keedab ja kurnab ja sõnub ja soeb
nõidusenimesid, kõiksugu imesid
kokku ja lahku;
ja üle loeb
vareseid kiriku kõledas varemes.

Üks on valge
mustade seas.

Siis tema läheb üle tuulise Toomemäe,
endal juuksed põlevad peas.
Vallo Kepp

8. märtsil avati Jaapanis Nagano prefektuuris asuva Saku linna kaasaegse kunsti muuseumis tugeva isikupärase käekirjaga kunstniku Kaljo Põllu graafika näitus.