Kui elu teeb kannapöördeid

Tartus oli uurimisretkel konsistooriumi arhivaar Janis Tobreluts, kellel oli paari aasta järel sihikul taas Peetri kiriku orelitagune alla kümne ruutmeetri suurune hoiupaik.
Kes otsib, see leiab, ütleb  rahvatarkus. Seda kinnitas ka Janis, kes mu Peetri kiriku torni leitut vaatama kutsus.
Kaks valges nahkköites personaalraamatut, mis on sisse seatud 1896. aastal, aga sisaldavad andmeid ka 1830. ja 1840. aastatest, olid väga halvas seisukorras ja on viidud restaureerimiskotta Mandragora.
Märksa paremas seisus oli Peetri kirikus aastatel 1913–1919 registreeritud surmade ja laulatuste raamat. Aga vaevalt et aeg halastanud oleks, kui raamat veel mõne aasta ebasobivasse, niiskesse hoiupaika, seisma jäänud humanitaarabipakkide taha riiulitele määnduma oleks jäänud.
Kirikukülastus oli minugi jaoks rõõmus päev, sest sain toimetuse jaoks kaasa kaks raamatut, mida meie raamatukogus siiani ei olnud: «Usupuhastus eestlaste maal 1524–1924», «usupuhastuse juubeli kirjanduslise kommisjoni wäljaanne usupuhastuse tuleku 400 a. mälestuspäevaks», ja «Tartu Peetri kirik 1869 – 1884 – 1934». Koguduse albumi on välja andnud Tartu Peetri üldkoguduse kirjastus 1934. a.
Albumi ilmumisest on möödunud 75 aastat ja kunagi olulised raamatud, imeliselt ilus matusekviitungite raamat, noodid, lauluraamatud, korjanduskarp, väike samovar, lambikuplid ja muu on pandud elu edenedes kui mittevajalik kõrvale ning ununenud.
Ajahamba pureda oli jäänud hulk raamitud fotosid, fotodel näiteks koguduse õpetajad Gustav Rutopõld, Arnold Laur, kiriku eestseisja ja koguduse kooli mõtte algataja dr Henrik Koppel, kogudusele miljon senti pärandanud Eduard Kivastik jt. Mõnel raamil on alles veel nimeline hõbeplaat. Erilised on praegugi linnarahvale aega näitava kella kinkinud Maria ja Jaan Ahja väikesed portselanimaalid. Nii tänati kiriku ja koguduse jaoks olulisi inimesi.
Kaks leitud fotot on seotud ülikooli kogudusega: Ferdinand Hörschelmanni ja ilus, heas korras Peeter Põllu portree. Nii need asjad mõne orelivile, põrandamattide ja sodiga tornikambris seisid. Lisaks õlimaal, mis kunagi ehtis leerisaali seina.
Janis ütleb, et sihukesi kolikambreid on Eesti kirikutes vähe. Õpetaja Kalle Mesila sõnul käisid kirikus kord muinsuskaitsjad ja valisid väärtusliku välja. Võimalik, et alumiste kihtideni siiski ei jõutud. Ja mis neile tähtis polnud, võib päevavalges oma koha leida näiteks plaanitavas kiriku muuseumis.
Paar aastat tagasi tuli samast koos mõne ülikooli koguduse materjaliga välja ka Leipzigis trükitud saksakeelne piibel, mille sissekirje 9. märtsist 1847 ütles, et see on jumalateenistuste pidamiseks – ilmselt on tegemist koguduse esimese altaripiibliga. Praegu on see jõudnud tagasi Ülikooli-Jaani koguduse valdusesse.       
Kokku korjas Janis Tobreluts Peetri kiriku tornist kolm kasti arhivaale, mis peaks paigutatama sobivama kliimaga hoiupaika. Arhivaar toimetas kohtumispäeval ülikooli raamatukogus asuvasse restaureerimisfirmasse lisaks varem viidud meetrikaraamatutele veel alguses mainitud surmade ja laulatuste raamatu, mis õnneks on oluliselt paremini säilinud.
Raske küsimus on loomulikult raha. Varasema kahe leiu kordategemine maksab hinnanguliselt 70 000 krooni, ent raamatutes sisalduv teave on oluline paljudele perekonnaloo uurijatele.
Vanade kirikuraamatute restaureerimiseks on konsistoorium avanud Swedbankis sihtotstarbelise konto 221030907664. Tulumaksu tagasisaamiseks tuleks annetajal lisada oma nimi ja isikukood. Ennistamist ootavad veel Käru koguduse 1930ndatel aastatel alustatud personaalraamat, Torma-Lohusuu koguduse personaalraamat aastast 1820 ja Türi koguduse laulatusteraamat 1914–1947.

Rita Puidet