Kui ausameelsed sihid ei viigi loodetuni
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 23. oktoober 2019 Nr 42 /
Oma lavastajategevuse 50 aasta juubeli tähistamiseks lavastatud näidendis „Kaupo ja Lembitu“ lubab Jaan Tooming ERMi teatrisaalis kohtuma Kaupo ja Lembitu, kaks suurt, kes omas ajas mängisid kandvat rolli uue ajastu kujundamises meie mail.
Tegemist on 1892. aastal sündinud ja 1941. aastal Nõukogude vangilaagris hukkunud eesti poliitiku, ministri ning kirjaniku Leo Sepa 1937. aastal Rein Sarvesaare nime all ilmunud teose „Kaupo“ põhjal sündinud lavastusega.
Murelikult loodu pärast
Respekteerides kirjaniku püüdlust anda senisest tõepõhisem pilt Liivi alade ristiusustamisest 13. sajandil, pakub Tooming omapoolse käsitluse toonastele sündmustele. Lavastuse tutvustuses lubatu, et näidend on neile, kes tunnevad huvi mineviku vastu ja valutavad südant tuleviku pärast, on täidetud ja kuhjaga.
Mõjusal moel seob lavalugu 1930ndate ideestiku tänapäevaga ning istutab lokaalse seiga ajaloost globaalsesse konteksti. Seinale kuvatud slaidiseeria on piltidest, mis iseloomustavad hetkel paljukäsitletud ökokriisi.
Pikk tee lavale
Jaan Toominga autoriversioon näidendist „Kaupo ja Lembitu“ esietendus esmalavastusena Eesti Rahva Muuseumi (ERM) ja Toomteatri koostööna ERMi teatrisaalis 19. septembril. Jaan Tooming on nimetanud näidendit materjaliks, mille lavastamiseks on ta 40 aastat vaimselt küpsedes hoogu võtnud. Õieti on Jaan Tooming Kaupo ja Lembitu kohtumist soovinud mitmel korral varemgi lavale tuua, ent sel või teisel põhjusel pole see siiani korda läinud.
Näidendi tee lavale on olnud tõesti pikk: kuigi seda sooviti lavastada juba 1939. aastal Estonias ja ka 1940. aastal Töölisteatris, siis ühel juhul inimliku vastuseisu, teisel puhul ajaloo enda sekkumise tõttu see ei õnnestunud. Ehk oli just nüüd, anno Domini 2019 õige aeg. Aeg, mil Jaan Tooming oma erudeerituse ning elu- ja teatrimehekogemuse najal suutis väärt süžee väärika tulemusega huvilisteni tuua.
Põnev lavapartnerlus
Lisaks lavastajameisterlikkusele peab näidendist kõneldes märkima ka üliõnnestunud näitlejakujusid. Publikule pakutakse põnevat lavapartnerlust Kaupo (Nero Urke) ja Lembitu (Kristo Viiding) vahel, kelle selge diktsiooniga (see polegi alati iseenesestmõistetav) ette kantud pikad mõttetihedad dialoogid haaravad vaataja jäägitult.
Sekka noortele tegijatele on lavalaudadel ka pikema lavakogemusega Margus Mikomägi, kes kehastub nn vana korra esindajast taaratargaks, uue ideoloogia maaletoojana mängib abt Teoderikku Rein Annuk ning lausa võtmefiguuriks tervele etendusele on Anne Türnpu, kes juhatab oma sugestiivsel hääletämbril esitatud monoloogiga näidendi sisse ja tema osaks on ka lavalugu lõpetada.
Selles lubamatult ebaterviklikus näitlejaloendis – laval on 16 osatäitjat – ei saa nimetamata jätta soomlasest misjonäri Peetrust kehastavat Tõnis Mäge, kelle suurus ei tule esile mitte eelkõige tema näidendis pruugitud lauluhääles, vaid kes just oma usutava rolliteostusega draamanäitlejana sulandub truppi.
Kavaleht pakub süvendatud lugemist
Kui viimastel aegadel ongi kombeks, et kavalehed on enamat kui vaid näidendiga seotud isikute tutvustus, siis ka „Kaupo ja Lembitu“ kavalehe läbilugemiseks ei piisanud näidendi vaheajast, vaid seda oli põhjust süvendatult üle lugeda ka hiljem kodus (siinkirjutaja kavaleht leidis omamoodi sobiva koha Uku Masingu raamatu „Vaskuks ja vikaaria Lohult“ (Ilmamaa, 2002) vahel, sest Toominga versioon Rein Sarvesaare näidendist kannab oluliselt ka Uku Masingu käsitlust Jüriöö eelsest ja järgsest ajast Eestis).
Lehel on ära trükitud Sarvesaare 1937. aasta esmatrükile lisatud eessõna, mis oluliselt aitab teatrikülastajal temaatikasse sisse elada. Rahandustegelasest kirjanik tunnistab selles, et püüab „kustutada oma ajaloost põhjendamatud inetud oletused, nagu oleks meie, või meie lähimate hõimude vanemad talitanud alatult, kui äraandjad üldhuvidele.
Kõik on pidanud head võitlust OMA parema arusaamise ja tõekspidamise kaitseks ja levitamiseks“. Tänapäevalikult kõlab tema soovitus mineviku sündmuste hindamisel: kes käitus õigesti, kes oli reetur – lähtuda soovist mõista, mitte tarvidusest hukka mõista.
Kokkuvõttes. Jaan Tooming on (sel korral manalamees Leo Sepa abil) taas kord tõestanud oma võimekust, kutsudes lavateosega „Kaupo ja Lembitu“ kaasa mõtlema ja oma ajalooteadmisi värskendama. Palju õnne ja suur tänu talle!
Liina Raudvassar
„Kaupo ja Lembitu“
Lavastaja Jaan Tooming
Kunstiline kujundus (heli, kostüüm, lava) Jaan Tooming, Anne Türnpu
Lavakujunduse teostus Reigo Tammjärv
Maskid Sandra Lange
Osades: Nero Urke, Kristo Viiding, Tõnis Mägi, Kristjan Sarv, Anne Türnpu, Rein Annuk, Margus Mikomägi, Kaido Kivi, Elar Vahter, Mikk Sügis, Henrik Lainvoo, Anne-Mai Tevahi ja Katrin Kivi