Kristuse taevaminemispüha

Homme, 14. mail tähistame Kristuse taevaminemispüha, mis kuulub ülestõusmisaja pühade tsüklisse ja on 40 päeva pärast ülestõusmispüha.

EELK kirikuseadustiku järgi kuulub taevaminemispüha suurpühade hulka, mida tuleb pidada ettenähtud päeval.
Piiblis on taevaminemissündmusest vähe teateid, Markuse ja Luuka evangeeliumi lõpus ja Apostlite tegude raamatu esimeses peatükis võime sellest lugeda: «Aga Jeesus viis nad välja kuni Betaaniani ja, tõstes oma käed, õnnistas neid. Ja see sündis, et neid õnnistades lahkus Jee­sus nende juurest ja võeti üles taevasse. Ja nemad kummardasid teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma ja olid alati pühakojas Jumalat tänades.» (Lk 24:50–53)
Kuigi teateid on vähe, on Kristuse taevasse võtmine fikseeritud kõigis vanakiriklikes usutunnistustes. Mida siis tähendab «üles läinud taeva»? Elmar Salumaa juhib «Süstemaatilise teoloogia käsiraamatus» tähelepanu sellele, et «piibellikus käsitluses tehakse vahet taeva kui Jumala olemiskoha ja kreatuurse, loodud taeva vahel, millest esimene on väljaspool aeg-ruumilist piiratust.» Seega siinkohal pole taeva all mõeldud pilvi ja päikest ning sinist taevalaotust, vaid piirkonda, kus on ajatu igavik.
Jumala Poja töö, mis sai lihasse sündides alustatud, lõpeb tagasi taevasse siirdudes ja nüüdsest ei ole enam Jee­sus Kristus ihulikult oma õpilaste juures, vaid jagab oma taevase Isaga jumalikku meelevalda ning on usklikele kõikjal peatselt saadetava Püha Vaimu kaudu sõnas ja sakramendis kohalolev.
Paljudes Euroopa riikides, näiteks Saksamaal, on taevaminemispüha riigipüha. Sel päeval on kombeks läbi viia välijumalateenistusi, näiteks kirikuaias, mäel, metsas või niidul.
Kätlin Liimets