Kristuse ristimise püha

Kui Jeesus oli Jordani jões ristitud, avanesid taevad ja Jumala Vaim laskus otsekui tuvi tema peale – ning hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!“ (Mt 3:16–17) Teame, et Jeesust ei tehtud Jordani ääres Jumala Pojaks, vaid taevast kostnud sõnad üksnes kinnitasid Jeesuse pojaseisust. Ent kuidas on inimkonnaga, kes kaotas pattu langedes oma taevase kodu? Kas meiegi võiksime taas saada Jumala lasteks?
Kirjutades Rooma kogudusele elust Jumala Vaimus, esitab apostel Paulus ka selle vastandpoole – lihaliku mõtteviisi, mis on vaen Jumala vastu ja toob surma (Rm 8:6–7). Patust rikutud loomuse järgi elamine tähendab orjaseisust, mida iseloomustab kartus. Paulus selgitab aga kristlastele: „Te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!“ Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.“ (Rm 8:15–16). Jah, seesama Vaim, kes tunnistas Jordanil Jeesuse Jumala Pojaks, seesama tunnistab ka meid Jumala lasteks, kui elame Vaimu järgi!
Nelipüha päeval küsiti Peetruselt: „Mida me peame tegema, mehed-vennad?“ Peetrus ütles: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni.“ (Ap 2:37–38) Meeleparanduse, usu ja ristimise kaudu purustatakse inimest orjuses pidanud patuahel ning meist saavad Jumala lapsed. Meid ei juhi siis enam surmatoov maailma vaim, vaid elutoov Jumala Vaim. Milline arm ja kingitus!
Marek Roots