Kristus – taeva ja maa Issand

Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.                                                                    Mt 25:46

Pole õige arvata, et me ei tea suurt midagi selle maailma lõpulejõudmisest. Teame piisavalt.

Pilt suurest aruandmisest viimsel päeval võib aga hirmutada küll. Mõistetakse meid ju süüdi või õigeks ainult tegematajätmise, mitte tegude patu järgi. Kuid just siin on suur võimalus.

Nii Kohtumõistja paremal kui ka vasakul käel olijad vastavad sama lausega: „Millal? Millal me nägime sind hädas olevat?“ Kuid ühed pole jätnud head tegemata koguni nõnda, et nad isegi ei mäleta seda. Sedavõrd enesestmõistetavalt on see käinud. Nad on aidanud, nad on teinud head niisama loomulikult, kui nad elavad ja hingavad. Teistel on see aga täiesti märkamata jäänud, kuna nad on olnud hõivatud vaid enesega; mina ja mina! – see, mis minuga toimub, on kõige tähtsam, isegi mu hädad ja kannatused, aga mitte teiste omad …

Mõnikord tuleb mõte, et kas Jumal mitte ei hinda head kavatsust kõrgemaltki kui heategu ennast. Või vähemalt sama kõrgelt. Kuna oleme ekslikud ja saamatud ja nõnda ei pruugi hea kavatsus vahel teoni jõudagi. Siiski ei lähe hea kavatsus päriselt luhta. Ehk isegi võiks üks väike heategu üles kaaluda teisele poole kuhjatud patutegude hulga? Issand, halasta, ega siin muud loota pole, kui vaid tema armule! Aga seda, head sõbrad, ei pea ootama viimsepäevani, vaid seda on võimalik leida juba nüüd ja praegu, selles maailmas ja selles elus.

Meelis-Lauri Erikson