Kristus on surnuist üles tõusnud!

Suur reede on nii suur püha, et rohigi ei kasva; ülestõusmispüha hommikul päike mängib ja tantsib – nii on öelnud vanarahvas, kes tänapäevases mõttes elas kogu aeg kriisiolukorras. Raske töö, viletsad elutingimused ja kehv toit, sageli kimbutavad haigused ja muud laastavad hädad ei röövinud neilt ometi selget ja samas rahvapärast kujundlikku usuvaadet. Saaremaal Kihelkonnal võis enne II maailmasõda näha vaikse nädala „rätikukeelt“: kui suurel reedel kandsid naised ainult musti pearätte, siis ülestõusmispüha hommikul pandi pähe laadalt ostetud kirevad roosilised rätid. Kristlikus usus on kõige süngemate kogemuste kõrval alati olemas lapselik rõõm, usaldus ja lootus. Küllap on meil selles oma eelkäijatelt palju õppida, kui loeme ja kuuleme praegu suure nädala piiblisõna ning püüame tänases segases ja hirmutavas olukorras sellest tuge ja lohutust saada. 

Ülestõusmispüha valgus ja rõõm koidab suure reede täielikust pimedusest ja lootusetusest ning lööb särama usu varemetel. Jeesuse surma järel oli jüngrite üle laotunud hirm, lootusetus, mure ja lein. Kristuse ülestõusmine surnuist ei olnud neile pelgalt meeldiv üllatus, see oli Jumala abistav vägi, mis viis jüngrite surmahirmu ja kasvatas nende usku. Jeesus ei võidelnud ainult enda võitlust, ta ei võitnud ainult enese surma, ta suri ja tõusis üles meie kõigi eest. Meie maine elu kulgeb küll sünni ja surma vahel, aga surmal ei ole enam viimset sõna, tema nimi ei ole kirjutatud kuldsete tähtedega igaviku väravale. 

Meie elu on Jumala kätes! Kristus on käinud surmavallas ja sealt võitjana välja tulnud, ei ole maailmas enam paika ja kohta, kuhu tema abistav käsi ei ulatuks. See ulatub kindlalt ka meieni! Kristus ütleb: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed!“ (Ilm 1:18) 

Tiina Janno